Oleks Šoti krimikirjanikud pisutki kaasa aidanud, võinuks rääkida Ian Rankinist ja Tartan noir’st kui noir’-stiili loojast ja alustalast. Paraku oli rootslane Henning Mankell see, kes lõi Nordic noir’, mis tänu teiste sügavtumeda käsitluslaadi omaks võtnud põhjamaalastest sõnameistrite kaasabile maailma vallutas.
Tuleb tunnistada, et Rankini loodud inspektor John Rebus (nimi tähendab sõna- või piltmõistatust) on sama kuulus kui Mankelli raamatute peategelane inspektor Kurt Wallander. Nagu fännid käivad üle ilma tutvumas Ystadi politseimaja ja Wallanderiga seotud paikadega, nii korraldatakse ka Edinburghis kirjanduslikke jalutuskäike mööda marsruute, mida kasutas Rebus. Turistid teevad palverännakuid kõrtsi, kus too armastab istuda (seal võib kohata ka Rankinit ennast) ning kuulavad playlist’e muusikast, mis kuulsaimale Šotimaa politseinikule meeldib.
1. aprill – Ann Cleeves, “Ronkmust”
15. aprill – Elizabeth George, “Pääsmiseks paljudele”
29. aprill – Dick Francis, “Raami sees”
13. mai – Caroline Graham, “Mõrvad Badger Driftis”
27. mai – Louise Penny, “Vaikelu”
10. juuni – Ian Rankin, “Peitusemäng”
25. juuni – John Grisham, “Aguliadvokaat”
8. juuli – Benjamin Black, “Christine Falls”
22. juuli – Ann Granger, “Ärata surnud”
5. august – Charlaine Harris, “Tõelised mõrvad”
Raamatute tutvustused ja tellimisinfo leiate veebilehelt maaleht.ee/krimisari.
Peegeldab ühiskonna tumedat poolt
Krimi-noir’s (prantsuse keeles “must”) on peategelased ennast põletavad persoonid, kes tegutsevad hallis tsoonis. Puhuti tähendab nende jaoks vale hoopis õiget, sest see viib tulemuseni ehk õigluse võiduni, ning keskkond, kus tegevus käib, peegeldab reaalse ühiskonna tumedat poolt.
Nii nagu kirjandusteadlased kinnitavad, on Šoti ehk Tartan noir’l üks lisanüanss – sealne maailm pole must ega valge, vaid ühtlaselt hall ning peategelane ühtaegu jumal ja saatan. See tulenevat väga selgelt Robert Louise Stevensoni – šotlane temagi – kuulsast kahestunud romaanikangelasest Jekyllist ja Hyde’ist, kes olla Rebuse prototüüp.
Rankin teadis juba nooruses, et temast saab kirjanik ning Edinburghi ülikoolis käies kasvas veendumus, et just krimikirjanik. Paraku ei võtnud lugejad tema loodud inspektor Rebust esimese hooga vastu, sest politseinik, kes poest külmavereliselt leiba ja piima varastab, oli neile liiga harjumatu.
Rebuse esimene saaga “Sõlmed ja ristid” tuntust ei pälvinud, kuid Rankin ei jätnud jonni ning pärast nelja-aastast pausi tõi isepäise politseiniku taas rahva ette 1991. aastal ilmunud raamatus “Peitusemäng”.
Seekord mõistis maailm viimaks Rankini ideed, ehk nagu kirjanik ise selgitas: “Tõin doktor Jekylli ja mister Hyde’i kaasaegsesse Edinburghi, sellisesse, nagu mina seda linna näen. Rebus on hea Jekyll, kuigi peidab endas ka Hyde’i jooni ning korruptiivne pealilm ja kuritegelik allilm on Hyde ehk paha.”
Esmalt kavatses Rankin anda vihje juba teose pealkirjas “Hyde and seek”, ent muutis selle siiski õigekeelseks “Hide and seek”, tõlkes “peitusemäng”. Sealtmaalt asus Rebus jõuliselt maailma vallutama.
Kui tuleks järjestada maailma parimad kirjanduslikud politseinikud, läheks ilmselt lahinguks Rebuse, Wallanderi ja Harri Hole’i vahel.
“Peitusemängus” leitakse ühes Edinburghi skvotis (hõivatud hoones – toim) kahe põlenud küünla vahel lebamas surnud narkomaan. Kõige lihtsam seletus oleks üledoos, kuid Rebus ei usu kunagi lihtsaid seletusi. Saati kui osa tõendeid on kahtlased – narkari peos peitub pakk ülipuhta heroiiniga, kuid süstis ta endale mürgist segu.
Selgub, et surnud mees oli fotograaf, kes peitis ära tundlikud pildid, mis tehtud eraklubis Hyde, kus ühiskonna koorekiht elab varjatult räpast elu. Rebus suudab küll vahistada Hyde’i omaniku ja mitu klubi kõrgklassi liiget, kuid tema nördimuseks ja vastikuseks lahkuvad arreteeritud kahtlastel asjaoludel vanglas teise ilma. Algab võitlus Rebus versus rikkad ja ilusad ehk Jekyll versus Hyde.
Visuaalse pildi peab Rebusest looma lugeja ise. Niipalju saab teada, et tal on pruunid juuksed ja rohelised silmad ning tema keha “kaunistavad” autoõnnetuses saadud põletushaavad.
Peategelane armastab IPA õlut
Töölisklassist pärit Rebus läks juba noorena sõjaväkke – alternatiiv olnuks söekaevuri amet – ja läbis eriüksuse SAS koolituse. Ta armastab lugeda ning kuulata rokkmuusikat ja džässi, läbikukkunud isana (romaanides kasvab tema tütar Samantha kenaks neidiseks) otsib lohutust alkoholist ja kristlusest. Rebust kasvatati protestandiks, kuid katoliiklaste vastu pole tal midagi. Samuti on ta kõva suitsumees ning võtab mõnuga kesvamärga (enamasti pindi kaupa IPA õlut) ja teravat (põhiliselt Bellsi viskit).
Kui tuleks järjestada maailma parimad kirjanduslikud politseinikud, läheks ilmselt lahinguks Rebuse, Wallanderi ja Harri Hole’i vahel. Küll aga on kahe viimase kõik saagad ilmunud ka maakeeles, kuid Rebuse lugusid kahetsusväärselt 22st vaid üheksa.
