Sardiinia on suuruselt teine Itaalia saar, tõeline Vahemere pärl, mis köidab oma mitmekesisuse, metsiku looduse ja huvitava ajaloo ning helesinise mereveega. Just sinna suunduvad Maalehe reisisellid käesoleva aasta septembris.
“Sa domu est minore, su coru est mannu.” – “Maja on väike, aga süda on suur,” võtab Sardiinia saare külalislahkuse kokku sardikeelne vanasõna.
Kui ma ülikooli ajal esimest korda Sardiiniasse reisisin, sai mulle otsekohe selgeks, et õhus on tõmme, mis enam lahti ei lase. Kui süveneda saare ajalukku, siis selgub, et seda tõmmet tundis palju varem miljardärist ärimees prints Shah Al Hussaini Aga Khan IV, kelle suurejoonelistel plaanidel baseerub saare turistlik areng, tänini.
Köidab mitmeti
55 kilomeetrit pikk kirderannik oma lahtede smaragdroheliselt helkiva veega kannab nime Costa Smeralda. Siin on printsi loodud Porto Cervo, mis on tõmmanud ligi näitlejaid ja kroonitud päid, raha-aadlit ja magnaate ning tänapäeval on lisandunud kuulsad jalgpallurid ja Vene oligarhid.
Peaaegu kogu kompleks kuulub šeik Hamad bin Chalifa Al Thanile, Katari emiirile. Tema ostis lõviosa Thomas Barrackult, tuntud kui president Donald Trumpi lähedane sõber, investor ja kinnisvaramogul, kes pärast pikki vaidlusi saare ametnikega saavutas kehtestatud rangete reeglite murendamise – 750 miljoni euro eest.
Sardiinia köidab mitmeti. Siin on ülikoolilinnana tuntud Sassari; tuules kooldunud tammesalud põhjarannikul; imelised rannad lääneosas; palmi- ja oliivipuud lõunas. Kõige imelisemad näevad aga välja karjuste külad mägedes. Kvartettidesse koondunud karjused lasevad kõlada tuhandete aastate vanustel lauludel, mis 2005. aastal võeti kui Cantu ein Tenore UNESCO mittemateriaalsesse kultuuripärandisse. Karjused esitavad sajanditevanust poeesiat, interpreteerivad igapäevaelu, räägivad töötusest või migratsioonist.
Sageli läheb vaja kogenud silma, et eristada maastikust saare suurimat aaret – ümara põhiplaaniga kivitorne, millega võrreldavat ei ole kusagil mujal maailmas. Nuraghi kultuuri kuuluvaid torne on saarel üle 7000. Ehitiste kõrval valmistasid meistrid ka väikseid figuure – hõimupealikud, vibulaskjad, hirmuäratavad sõdalased. Tuhanded aastad hiljem on neist oma töödeks inspiratsiooni kogunud ka uue aja kunstnikud nagu näiteks Alberto Giacometti.
Sardiinia pealinn Cagliari, kus elab kolmandik saare elanikest, on oma kitsaste tänavate, kohvikute ja baaridega otse sadama ääres, kontrastiks ülikallile ja pidevalt pidutsevale Costa Smeraldale.
Igale arhitektuurihuvilisele on Santa Maria katedraal paik, mis laseb unustada ümbritseva ning võib-olla ka üldse aja ja paiga. Casteddu – nii kutsuvad oma pealinna kohalikud. Sinna on enda jälje jätnud foiniiklased, roomlased, vandaalid, bütsantslased.
Pikaealised inimesed
Sardiinia Blue Zone – regiooni arvukad saja-aastaseks elavad inimesed – on äratanud teadlaste uurimisjanu. Selgub, et pikaealisuse põhjus ei peitu ainult heades geenides, vaid ka joogis, mida tarbitakse – Cannonau ja Pistoccu. Üks erilisest viinamarjast tehtud vein, mida mitte ilmaasjata ei kutsuta sangue di dio’ks ehk “jumalate vereks” ja “elueliksiiriks”.
Väga tervislik on ka traditsiooniliselt valminud proteiinirikas kitsejuust koos värskete juurviljadega. Pealinna hiigelturul Mercato di San Benedettol on olemas kõik, mis Sardiinias söögilaual vajatakse.
Longevità ehk Blue Zone’i termin tekkis sellest, kui Sardiinia bioloog Gianni Pes 20 aastat tagasi tähistas statistiliselt eriti pika elueaga paiku kaardil sinise markeriga. Sardiinias on saja-aastaseks elavaid mehi ja naisi enam-vähem võrdne hulk.
