Ma olen üsna veendunud, et suuri ja kihvte linnu tehakse suuga. Ses mõttes, et ideed peavad olema mitut kanti läbi mõeldud, räägitud ja kirjutatud. Siis on lootust, et linn saab suureks. Kui bürokraadid andekatele kaikaid kodaratesse loobivad, viidates kolleegide koostatud reeglitele, jäävad ka suured linnad vaimult väikeseks.

Ametnikud loovad kõige kohta lõputult reglemente ja normatiive, seda ka iseenda tegevuse kohta. See tingib ametnikkonna lõputu kasvu. Reeglite täitmist tuleb ju ka kontrollida. Ülereguleerimine viib „sisseõpitud saamatuseni”, kus olulisemaks saab oma kitsa huvi või „rindelõigu” normi või reegli kaitsmine või järgimise jõustamine, aga mitte ühiskonnale kasulik ja mõistlik tegevus.

Allan Kaldoja ütleb eelnevale toetudes: „Nii saabki printsiip „mitte teha vigu” olulisemaks kui „teeme vabariiki paremaks”, aga ühiskonnale on selline ülereguleerimine summa summarum kahjulikum kui paljude reeglite tühistamine ja inimeste usaldamine.”