Pärnu linnas 1973. aasta 15. juunil puhkenud noorterahutustel oli oma eellugu. Nädal või poolteist enne juhtus kuurortlinnakeses intsident, mis noorte meeled ärevile ajas.

Nimelt ronis ühe kalalaeva venelasest madrus päise päeva ajal Eliisabeti kiriku torni ja hakkas seal kukke keerutama.

Ehkki mees oli purjus, tuli ta piksekaitse jämedat terastrossi pidi üles ronimisega toime ning pääses hiljem ka terve nahaga maha.

All ootas teda miilits, kuid ka silmanähtavalt lõbustatud noortehulk.

“Rahva ja miilitsa vahel puhkes rüselus,” mäletab Raivo Jürgenson, kes rannast tulles seda vaatepilti tunnistama juhtus. “Noored, kelle seas oli nii eestlasi kui venelasi, tegid madrusele katet ega lasknud miilitsal teda kinni nabida. Madrus panigi putku ning miilitsamees istus kirikuaias sees, talt võeti isegi raadiosaatejaam ära, pärast visati see järele.”

Jürgenson oletab, et just sellest juhtumist sigines Pärnu noorte seas ülemeelikus ja ka teatav karistamatuse tunne: miilitsa kiusamisele ei järgnenud mingeid sanktsioone.