1991. aasta juulis, kui ülemnõukogu juhataja Ülo Nugise Eesti riigi iseseisvust põlistava haamrilöögini oli jäänud vaid kuu, maadlesid inimesed usinalt olmemuredega.

Toonastel Maalehe kuulutusveergudel käis pöörane asjade ost, müük ja vahetus. Näiteks oli kellelgi hädasti vaja vasest kardinapuid, kiiktooli ja seinakella. Vastu lubas ta nende eest anda uue, alles pakendis, mikseri ja pakkus ka pesumasinat.

Kuna poeletid olid kaubast lagedad, suhkrut sai aga jaokaupa, siis Maalehe tarbijakülgedel õpetati, kuidas ilma suhkruta hoidiseid teha ning valmistada leivapurust ja maasikatest torti. Osa õpetusi pärines sõjaeelsetest ajakirjadest, mis sisaldasid soovitusi, kuidas leivaküpsetamisest kuumas ahjus karjusmarjadega täidetud pudeleid kuumutada.

Maaleht kirjutas sellestki, et taluliit kutsus endaga kohtuma maakondade politseiprefektid, kuna oli tekkinud mure: kui jõukus hakkab kasvama, siis on varsti kohal ka maffiamehed ja üle piiri kotipoisid. Talunikel pole end aga millegagi kaitsta. Arvati, et alla jahipüssi ei ole mõtet relvast rääkidagi, neid polnud aga saada.

Kõrged politseinikud suhtusid muresse täie tõsidusega, kuid märkisid, et jahipüssidele on ka alternatiive.