Eriti paistis silma ‘Malle’, mille viljad olid tavalisest mõnevõrra väiksemad ja koor varasematest aastatest palju paksem. Kuna klaaskasvuhoone on hästi ventileeritav (neli avatavat klaasluuki katuses, neli külgseintes, lisaks uksed kahes otsas), ei tulnud pähegi, et tomatipreilile sellest värskusest veel väheks jääb.

Kuumusest hoolimata andis ‘Malle’ korraliku saagi.
Et tomatitaimed kasvavad kergel liivapõhisel kompostmullal ja said kastetud iga paari päeva tagant, ning ka väetatud, on põhjus hoopis muus. Nüüd, tagantjärele tarkusena teame, et tomatite paksunahalisus sõltub nii sordist, kastmisest, aga ka (üli)kõrgest temperatuurist, millega me piisavalt ei tegelenud.

Tark ‘Malle’ otsustas ellujäämiseks oma viljade kaalu vähendada ja mahlade, seemnete ning saagi säilitamiseks põrgulikus kuumuses endale paksema naha kasvatada. Täpselt nii, nagu soovitatakse teha mõnel inimesel, kes emotsioonidega liiale läheb.

Naabrimees oli nutikam ja kattis oma kasvuhoone seestpoolt päikesekiiri tagasi peegeldava kilega. Küllap olete analoogilisi peegeldajaid näinud lõunamaareisidel, autode armatuurlaudadel esiklaasi taga, et salong seest liialt üle ei kuumeneks.

Meie aga oleme oma Mallekestele tänulikud, et nad kuumuses õisi lihtsalt maha ei pillanud, vaid andsid kena saagigi.

Et maitsvaid vilju lauale serveerida, tuleks nad kõigepealt kaitsvast rüüst vabastada. Selleks pistame valminud vilja 30 sekundiks kuuma, siis korraks külma vette ja paari noatõmbega on hõrgutav Malle" kaitsekoorikust vaba.