| Piibujutt | Angerja |
1941. aasta sügisel, mõni kuu pärast Suure Isamaasõja algust, kehtis Eestis Saksa võim. Maarahva elu oli asetunud endisesse rööpasse. Isa tegeles sügiseste põllutöödega ja ema hoolitses kuuvanuse õekese eest. Mina, sel ajal juba kuuene, pidin silma peal hoidma kaheaastasel vennakesel.
Elasime suure maantee ääres. Ühel pool oli meie elumaja ja loomalaut. Teisel pool maanteed, kust algasid põllud, seisis suur puidust küün. Ühel oktoobriõhtul mängisime vennaga maja juures aias, veeretasime palli ja karjakoer Pontugi ühines meiega. Koeraga oli lõbus mängida ja nii unustasin vennakese täiesti.
Kui juba hämardus, kutsuti meid tuppa. Siis selgus, et väikevend oli kadunud. Sain tõrelda, et lapsel silma peal ei hoidnud. Lootuses, et väikemees väga kaugele minna ei jõudnud, hakkasime teda otsima ja hüüdma elumaja ümbritsevast aiast, kuid tulutult. Vaatasin õnnetult Pontule otsa ja küsisin, et ei tea, kuhu väike Väino küll kadus.
Koerake mõistis olukorda ja jooksis haukudes maanteepoolsest õueväravast läbi, üle laia maantee, küünist mööda, piki vankriteed põllule. Vankritee ääres asuva suurema kivi kõrval magaski rahulikult mu väike vennake, kes pikast teekonnast ära väsis. Olin oma karvasele sõbrale ütlemata tänulik, sest väljas oli juba pime ja külm.
