| TEATER |
Lavastaja Merle Karusoo ja kaheksa Ida-Virumaa eesti keele õpetajat näitasid Tallinnas kirjanike maja musta laega saalis järjekordset projekti sarjast “Kes ma olen?”. Dokumentaalteatri lavastus kandis seekord nime “Ma olen eesti keele õpetaja”.
Merle Karusoo pidas vajalikuks rõhutada, et need lood on räägitud enne, kui me saime uue presidendi; enne kohalike omavalitsuste valimisi, ja enne, kui lahvatas praegune koroonakriis. „Need kohad, kus rääkimise asemel koputatakse mikrofoni, on tekstid, mida ei taheta avalikult välja ütelda. Peljates solvata kolleege või kartes pahandusi kodukoolile.”
Lavastust vaadates ja kuulates mõtlesin sellele, et teatrivorm, nagu seda teeb Karusoo oma „Kes ma olen?” sarjas, on uurimus. Tema, vahel koos abilistega, küsib, salvestab, kuulab ja siis valib. Valib lood nii, et tekib dramaturgia, mis lugudes muidugi sees on. Üks lavastaja peamisi oskusi on tuua esile tähtsaim. Tuua see välja nii, et publik ka aru saaks ja mõtlema hakkaks.
Oma taolistes projektides on Merle Karusoo kasutanud lugude jutustamisel ka näitlejaid. Seekord rääkisid lugusid õpetajad ise. Ja uskuge, see oli teatraalne. Uued näod, selge diktsioon, erinevad hääled. Mõte läks sinna, et õpetajad on ju ka näitlejad, kes astuvad klassi (ehk publiku) ette iga päev. See, kuidas nende õpetatu kohale jõuab, sõltubki palju just näitlejalikust jutustamisoskusest. Empaatiavõimest. Narva õpetajad said ülesandega, loo mõte publikuni tuua, mu meelest suurepäraselt hakkama.
