| RAAMAT |
Käsitluslaad ja sündmuste olulisus ning ajaline lähedus teevad Hannes Rummi äsja ilmunud raamatu “Ülo Nugis. Mees, kes vormistas iseseisvuse” kergesti loetavaks. Ja kinnitab arusaama, et Ülo Nugis oli õige mees õiges kohas ning jääb sellisena alatiseks Eesti ajalukku.
Hiljuti sattus mu kätte üks erakiri aastast 1994. Ernst Jaakson kirjutas New Yorgist Tallinnasse riigikogu esimehele Ülo Nugisele: „Tänan Teid südamest Teie liigutavate sõnade eest, mis suursaadik Trivimi Velliste meie eilsel omavahelisel koosviibimisel mulle üle andis.“
See lõiguke pani taas mõtlema poliitiku inimliku palge peale. Ülo Nugist mäletame eelkõige kui karmisõnalist juhti, kes lubas endale emotsiooni vaid siis, kui oli vaja kedagi korrale kutsuda või paika panna. Ja nüüd oli ta kirjutanud midagi südamlikku, mis polnud määratud võõrastele silmadele, aga mis oli pannud heldima vana diplomaadi Ernst Jaaksoni.
