Kes sääsest elevandi tegi, las see ka toidab teda!

ANEKDOOT • JUHTUNUD LUGU • LOOSUNG • MÕISTATUSI • NITŠEVOOD • SAJANDITAGUNE NALI • TÕSI TAGA • TÕRRE PÕHJAST • KARIKATUURID

JUHTUNUD LUGU

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Kättemaks

Vene näitlejanna Ljubov Orlova oli filmitegija Grigori Aleksandrovi abikaasa. Nad elasid küll armastuses ja üksmeeles, ent see ei takistanud Grigori Aleksandrovil aeg-ajalt väikesi kõrvalromaane ette võtmast. Ühel päeval sai Orlova teada, et tema abikaasa kutsus oma sünnipäevale armukese, ka filminäitlejanna. Orlova kannatus katkes ja ta otsustas kätte maksta. Aga kuidas?

Tol ajal teenindati kõiki kultuurieliidi töötajaid ühes erilises teenindusasutuses. Nii polnud vaja eriti palju vaeva näha, et selgitada välja, millist kleiti ja millisest kangast rätsep abikaasa armukesele õmbleb. Sellest piisas.

Mõni aeg hiljem läks Orlova rivaal sünnipäevale. Parem, kui poleks läinud. Orlova lasi sünnipäeva eel vahetada korteris kõikide toolide ja diivanite katteriided sama kangaga, millest tema rivaal oli tellinud omale kleidi. Katetest üle jäänud ribadest tegi Orlova ise jalgade puhastamiseks mati. Rivaali visiit jäi väga lühikeseks, sest kogu selle hiilguse keskel ei suutnud ta istuda ühelegi mööbliesemele. Selline on naise kättemaks.

MÕISTATUSI

IVO IVARI

Täna üks kindel siht silme ees, homme sama siht taga, mõistust ülearu täis, aga ise seda peaaegu ei kasuta.

Elab metsas mõistuse allikail.

Erakust anorektik, kellel paremad toidupalad, vaatamata kõikidele kasutuses olevatele turvameetmetele, sõna otseses mõttes eest ära jooksevad.

Üks esimestest ajaloolistest kärgpere ja koduvägivalla ohvritest, kelle päästsid köögiviljad ning hiired.

Pealt kaunistab, seest inetab.

Suurlinn, võõral pinnasel, vales kohas ja endises ajas.

Palju võimu, palju väge, aga ei ühtegi mäge, rääkimata tippudest, vaid tüma maa – palju maju, vähe aju.

Laiutab Toompeal, iidne ja ülbe ning vahetab värve.

Suur eludes ja hiid surmades.

Kõikides kodudes oodatud, kõvasti varustatud, ladusa jutuga

ja üsna sageli ka vabatahtlikult kinni makstud müügiagent.

Vastused (vales järjekorras): Tuhkatriinu, Moskva, jõuluvana, kosmeetik või ilukirurg, ühissõiduk, J. V. Stalin, Pikk Hermann, Brüssel, Baaba-Jagaa, peatäi.

NITŠEVOOD

RAIMO AAS

Elu näitab, et mitte igast väikesest Sassist ei kasva Aleksander Suurt.

Eesti suurim jäälind on jäävihma kätte jäänud koduhani.

Augud palktees on oksakohad.

Ainult kilpkonnal on turvaline panna siiliga seljad kokku.

Halbadele lastele tuleb jõuluvana näärivanana kummitama.

Õpilased, kes sõidavad liumäelt koolikotiga alla, vajavad ranitsatoetust juurde.

Spordikoolis saavad kahevõistlejad kahtesid ja viievõistlejad viisi.

Lapsed peavad mäest üles minema, seal koroonatesti tegema ja alles siis võivad alla lasta.

Kukepoksi kommenteerivad kanad kaagutades.

ANEKDOOT

HEIKI RAUDLA huumorikogust

Hullumaja. Üks patsient teisele: “Kas sulle meeldis mu viimane raamat, mis ma sulle lugeda andsin?” Teine vastu: “Polnud viga, aga tegevus oli kuidagi laialivalguv ja liiga palju tegelasi.” Siseneb arst ja küsib: “Noh, kullakesed, kes mu telefoniraamatu pihta pani?”

Mees ja naine vaidlesid kaua ja visalt. Lõpuks andis mees alla ning lausus: “Hea küll, olgu siis nii, nagu sa tahad!” Naine: “Hilja! Ma mõtlesin ümber!”

Ühele rabile meeldis väga golfi mängida ja tegeles sellega isegi laupäeviti. Inglid said sellest teada ja kandsid Jumalale ette. Too lausus: “Hea küll, ma karistan teda.” Kui rabi järgmise sabati ajal üksinda golfi mängis, tabas ta juba esimese löögiga kaugel asunud auku. Imestunud inglid küsisid Jumalalt: “Ja seda nimetad sa karistamiseks?” – “Aga kellele ta oma imelisest löögist räägib?” vastas Jumal.

SAJANDITAGUNE NALI

SIRJE A. REI kogust

Kuidas töö, nõnda palk

Ülitõsiste nägudega istusid Metsaveere valla volikogu mehed rohelise kaleviga kaetud laua ümber ja arutasid valla käskjala Maalbergi palgaküsimuse üle. Hiljuti oli volikogu selgusele jõudnud, et valla rahaasju tuleb koomale tõmmata ja seda just käskjala palga arvelt. Mõelda vaid, käskjala palk on olnud 120 rubla aastas – liiga hea selle kerge töö kohta!

Kurjad keeled teadsid rääkida, et käskjala palga kärpimise mõte volikogus juba paar kuud tagasi tärkas ja vist peamiselt sellel põhjusel, et käskjalg ei läinud enam koos volikogu meestega pärast koosolekuid kõrtsi jooma. “Hoiab kõrvale ja ehk peab ennast paremakski. Ei ole enam nagu omamees koos teistega,” arvati.

Kirjutaja abi oskas lisada, et asjal teinegi konks küljes on: “Maalbergi juures käivat valla rahvas mitmesuguste asjade kohta nõu küsimas ja paljud neist arvavad ka, et käskjalg Maalberg tõesti arukas mees on.”

Kui palju nendes arvamistes tõtt oli, kes seda teab, aga oli selge, et Maalbergi palga osas valla kulude vähendamine volikogu poolt mitte põhjendamata ei olnud. Põhjused olid leitud. “Kaheksakümmend rubla aastas on küllalt,” arvas volikogu esimees Toomas Ots.

“Mõtelge ometi: vald on kümme versta pikk, käimist kui palju. Nelikümmend rubla on tarvis juurde panna, aga mitte maha tõmmata,” oli Vällu Kaarli arvamus.

“Vällu Kaarel tahab, et vald peab käskjala rikkaks tegema!” pilkasid teised.

“Kuidas töö, nõnda palk,” lausus volikogu esimees Toomas Ots tarka nägu tehes.

“Eks ta ole – käskjalale ei või nii palju palka maksta, et ta korralikult süüa saab, siis läheb ta rasvaseks ja ei jõua joosta, et valda mööda käsklusi edasi anda. Kui ta aga vähe palka saab, siis on ta poolnäljas olles kerge jalaga nagu hurdakoer,” parastas Vällu Kaarel.

“Kaua me selle tühja asja juures jorutame,” pahandas Tiigi Villem, “määrame kaheksakümmend rubla aastas ja asi tahe.”

Käskjalg Maalberg kutsuti sisse ja anti talle volikogu otsus teada. “Ma paluksin teada saada, mispärast ma nüüd vähem palka hakkan saama kui seni?” küsis ta.

“Ära nüüd tule siia oma tarkust näitama,” ütles volikogu esimees, “see on volikogu otsus ja sellest on küll. Kui sa rahul ei ole, võetakse uus käskjalg.”

Sellega lõppes volikogu koosolek. Volikogu mehed koos turske kirjutajaga istusid saanidesse ja sõitsid kõrtsi, kus järjekordne jooming algas. Kirjutaja tegi seekord mehemoodi välja ja kui meeste pead juba küllalt soojad olid, hakkas ta ääri-veeri seletama, et tema palk selle töö kohta suurem peaks olema.

“Hommikust õhtuni, vahest ka hilisööni istun kirjutuslaua taga, ja kui viimaks magama heidan, siis huugab pea nagu tuuleratas. Aastapalk ainult 600 rubla,” kurtis kirjutaja.

“Ära muretse, vähemalt sada rubla lisame palgale juurde juba järgmise volikogu otsusega,” trööstis Tiigi Villem.

“Muidugi, muidugi,” kinnitasid mehed.

“Saame isegi aru, et see palk sellise vastutusrikka töö ja vaeva kohta väike on,” rääkis Toomas Ots sigarit süüdates, “kuidas töö, nõnda palk,” lisas ta paksu sigarisuitsu suust välja puhudes. “Jah, ega kirjutajahärral käskjala moodi joosta tarvis ei ole,” tänitas Vällu Kaarel.

Pärast ülejärgmist volikogu koosolekut, kui mehed jälle kõrtsi sõitsid, istus käskjalg Maalberg oma väikeses toas ja luges silke, mis ta poest oli ostnud. Ta tahtis teada, mitu silku kahes naelas on, et neid siis jaopärast süües järgmise palgapäevani jätkuks. Aga kõrtsis sai ehk seekordki õlletoobi taga mõne “omamehe” palk paika sätitud – ikka kõrgemaks, sest kuidas töö, nõnda palk.

TÕSI TAGA

ANDRES ÜLVISTE

Kui õigust jääb ülegi, siis ülejääk kulub ära õigustamiseks.

Pessimistil on alati igaks juhuks varuväljapääsmatus olemas.

Kui suppi kokku keedad, ei maksa keetmisega kokutada.

Ennast võõraste sulgedega ehtides võib saada sule sappa!

Pimeduses tuleb jalga lasta käsikaudu!

Edukaks maaviljeluseks on vaja edumaad.

Madalal ajal on kõrge kõlbelisus kõlbmatu.

Supi sisse sukeldutaksegi selleks, et välja ujuda.

Kus paksu pahandust, seal peab keegi peenikest naeru!

Omasid tuleb aidata ja seepärast on kasulik aitajaid omada.

Pidevalt raskustega silmitsi seistes oled lõpuks silmini raskuses.

TÕRRE PÕHJAST

KONFITSIUS II

Ära mine kaubandus­keskusesse näljasena ja sotsiaal­meediasse joobnuna.

LOOSUNG

HEIKI RAUDLA Viljandist

Kes sääsest elevandi tegi, las see ka toidab teda!

Vaata siit, millest Maalehe värskes numbris veel juttu!