| PIIBUJUTT | SÕRANDU |
Aastakümneid tagasi kasvatati maal ikka sigu. Tavaliselt enne jõule pidid nood laskma ennast pütti soolata. Notsude siitilmast lahkumine oli nii ehk naa kurb sündmus, aga võis lõppeda ka lausa ootamatult.
See oli järjekordne verivorstiootus. Kodusiga oli harjunud sellega, et ma lauta minnes alati teda seljast sügasin. Ta tundis mind ära lausa laudaukse avamisest ja sättis ennast ootusrikkalt aediku seina äärde. Nii põrsast peale. Me saime omamoodi sõpradeks.
Ja siis tuli see kohutav päev, mil ma pidin olema seatapjatele abiks. Vaenlaseks oma kamraadile. Läksin koos seatapjatega aedikusse, et aidata ohvrit kinni saada. Minu sõber tabas hetkega ohtu ja puges meeleheitlikult mu selja taha, niutsudes ebatavalisel toonil. Lootis, et ma ta päästan. Sea nutt oli ennekuulmatult suruv. Ja see lõppes laudauksele tulnud perenaise vääramatu otsusega: „Jääb ära. Täna jääb ära.“ Ja jäigi.
Muidugi ei jäänud ära selle toimingu tavapärane valge jook. Küll ilma praetud maksata.
Kui ma paar nädalat hiljem jälle maale sõitsin, oli sea aedik tühi ja sahvris verivorstid, mida ma seekord taldrikule ei ihanud.
