Maalib, kirjutab, ehitab. On löönud maakirikus kella ja tallanud orelile tuult.

Maaülikooli juurde on ta asutanud Loodusteaduste kooli, kus ärgitab Tartu kandi gümnaasiumiõpilasi loodusega tihedamini läbi käima. Veab noori inimesi mööda metsi ja rabasid ning kutsub teadlasi ja asjatundjaid neile loenguid pidama.

Kui Juhanile helistad, pead endale aru andma, et kümmet minutit ühtejärge padrata pole võimalik. Juhanil ajab üks töö teist taga. Üks raamat tuleb teise järel ja üks tunnustus järgneb teisele. Sest ühtviisi soojalt kirjutab Juhani nii vanadest veskimeestest kui ka lastest ja nukkudest, loomaaia-elukatest ja koeranässidest. Muidugi ka omaenda koerast Sakust – Gibraltari laevakoerast, kes oli ainuke oma tõu esindaja terves maailmas.

Juhani tegemistest õhkub hoolivust ja soojust ja kaasaelamist. Need on väärtused, mida tänapäeva lehemeeste iseloomustustes esimeses järjekorras ei nimetata.

Millest kirjutas Juhani viimati Maalehes? Kirjutas, et sõber sõitis paariks nädalaks ära ja jättis võtme, et äkki saad läbi astuda ja panna sõpradele – lindudele – söögilauale veidi seemneid.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid