Tiit on seitsmes põlv Niilosid Misso vallas Tsiistrenukas.

Tööd oli hirmsat moodi, lapsed kasvasid ema-isa juures laudas, vahel jäid heinte sisse magama, kui ära väsisid. Aga tööl polnud lõppu.

Mida Tiit ja Vilve kõik koos ei teinud.

Arendasid oma talu, agiteersid linnainimesi maale elama tulema. Tegid maju korda, et tublid inimesed tuleks ja jalad alla saaks.

Ikka on neist asjadest rääkinud pereisa Tiit, kaabu peas, valge särk seljas. Aga sugugi vähem oluline pole tema abikaasa Vilve.

Vilve on möllanud meiereis. Vilve olnud nende toodete looja, mida Selverist ostame ja mille maitset teame. Kohukesed, kohupiimad, koorekaramellid, küüslauguvõided. Tema on see, kes on neid välja töötanud.

Ka praegu, kui järjekordne laadung hakkamas, on Vilve meiereis, lusikas näpus ja kontrollib, kas on ikka see maitse, mis olema peab. Kas kõik on kõige paremas korras.

Üle kolmekümne aasta on Vilve Nopri talus rühmanud. Lapsed juba räägivad, et võta rahulikumalt, ära nii hirmsasti raba, leia endale mõni hobi, kasvata aias lilli. Aga kus sa sellega! Ei jää Vilve kuskile. Ikka on ta meiereis, kontrollib ja õpetab.

Vilve ja Tiidu viiest lapsest neli on Nopri Talu tegemistega otseselt seotud. Uus põlvkond võtab vaikselt ohje üle, asi läheb edasi.

Mis võiks Vilvele ja Tiidule veel suuremat rõõmu teha – lapsed ei jooksegi maalt linna, nagu omal ajal Vargamäelt joosti.

Elutööd viiakse edasi, Nopri talu vaatab tulevikku.

Ja kas sa näe, nüüd kõige selle kinnituseks veel ka kena orden!