MAALEHT UKRAINAS | „Helistasin Moskvasse ja küsisin: kas tõesti ostate McDonaldsi ketšupit kokku?!“

Need ukrainlased, kes on saanud sõja teelt kõrvale ning kellel on peavari, ei tee palju muud, kui püüavad hoida sidet lähedastega ning loevad ahnelt uudiseid. Osad tunduvad neile täiesti pöörased.

Neljapäeva õhtul ristus Maalehe teekond ühes Vinnitsa oblasti linnakeses perega, kes oli põgenenud Irpinist.

Perepoeg Gena oli sinna pakku pääsenud koos vanematega. Ta pakkus end küll territoriaalkaitsesse, kuid kuna tal ei ole väljaõpet, jäeti noormees esialgu ootele. „Öeldi, et muidu saad kohe surma, oota, kuni sulle midagi leiame,“ selgitas ta.

Gena rääkis, et ei maganud juba mitu ööd enne sõja algust, sest õhus oli midagi halba.
„Ja kui 24. veebruari varahommikul hakkas mu telefoni tihedalt märguandeid tulema, sain aru, mis on juhtunud. Astusin akna juurde ja see oli hämmastav, mis toimus. Igast õuest kihutas autosid välja: viuh, viuh, viuh! Nagu sipelgapesa oleks ellu ärganud.“