Autor kutsub endaga teekonnale, juhatades lugejat käekõrval läbi rohkem kui poole sajandi. Suurt osa sellest teekonnast täidab muusika, täpsemalt ühe inimese kujunemine pillimeheks, muusikuks, produtsendiks. Tegelikult pole muusikamaailmas vist rolli ega kohta, mida Mikk Targo täitnud poleks.

Eelkõige ongi raamat muusikast. Võiksin täpsustada ka, öeldes, et see raamat räägib Eesti muusikaelust, kuid sellise kitsenduse tegemiseks pole mingit tarvidust. Liiatigi jõuab peategelase teekond kõigile kontinentidele.

Võib ainult ette kujutada, millise haardega oleks produtsent Targo võinud olla, kui teda poleks kammitsenud raudne eesriie. Ameerika, mis ilmselt on suureks unistuseks paljudele kunstnikele, küll avanes, aga kirjas on ka luhtunud võimalusi, kasutamata potentsiaali... Kibedust neist lugudest siiski ei paista, ehkki nii mõnelgi on kibedam lõpp.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid