„Ilukirjandus aitab elu mõtestada. Ja see on igal ajal vajalik,” ütleb Tallinna Kirjanduskeskuse direktor, doktor Maarja Vaino.

***

Maarja, kui sa peaksid ajakirjanikuna alustama artiklit „Kõrboja peremehest”, siis mis selle romaani puhul see kõige tähtsam on?

Tammsaare ise ütles oma intervjuus selleks kõige tähtsamaks… Ta ju vähe intervjuusid andis, aga ühes neist pidas vajalikuks ära märkida, et tema sõnum „Kõrboja peremehega” oli see, et Kõrboja talu on otsekui Eesti metafoor. See talu on olnud laokil. Väike Villu, kes romaani lõpus sinna läheb, peab saama peremeheks. Peremees peab kasvama selle talu keskkonnas. Siis ta oskab seda armastada, oskab selle eest hoolitseda, oskab sesse suhtuda heaperemehelikult.

Ma arvan, et see suhtumine ei ole kuhugi kadunud, see on iga inimese ja iga riigi elus kogu aeg aktuaalne teema — kas me oskame oma riigi ja maaga, mis meile on antud, õigesti ümber käia.

Avasite romaani “Kõrboja peremees” sajanda sünnipäeva puhul Tammsaare muuseumis näituse.

Jah, nimeks on „Kadunud maastikud”. Ühest küljest viitab see Teise maailmasõja käigus hävitatud külale, kus Tammsaare oma metsavahist venna juures elas ja selle romaani algselt välja mõtles. Teisest küljest tahaks tähelepanu pöörata sellele, mida praegusel ajal võime kaotada. Kas oleme kindlad, et meie põlislaantest ei ole saamas kadunud maastikud? Või et me lõpuks oma riiki nii ei peaks vaatama, et oli meil selline ilus asi…