Seda ei võimaldatud ja siis oli sellega tõeline tegemine: pereliige tegi ise kodus foto (sel ajal veel ema liikus voodist välja) ja saatis interneti teel ametiasutusse. Suur töö oli ka blanketile allkirja saamine: silmapõhjade lupjumise tõttu on mu ema praktiliselt pime ja kirjutamine täpselt selleks ettenähtud kasti tõeline täppistöö.

Kui blanketid Tallinnas Tammsaare teel asuvasse teeninduspunkti viisin, selgus, et allkirjad, mis oli vaja kaks korda kirjutada, ei olnud ühesuguse väljanägemisega ja pidin uued blanketid korraldama.

Selgitasin, et nii vanalt inimeselt on võimatu identseid allkirju saada, teenindaja käis isegi tagaruumis kellegi ülemusega nõu pidamas, aga ikkagi tuli asi uuesti korraldada. Nüüd läheneb sügis ja ilmselt vaja jälle uuesti see kadalipp läbi teha (ID-kaart kehtib ju viis aastat).

Mu ema, kes on veel elus ja 101-aastane, voodist väljas ei käi, nägemine on veel töntsim, asjadest arusaamisega raskusi — ei kujuta ette, kuidas saan seekord selle asja korraldatud…

Kui nüüd ise foto teha, siis tuleks see ju voodis lebaval kujul pildistada. Tahaks küll teada, kuidas saavad sellise dokumendi täiesti liikumisvõimetud isikud (näiteks kes on insuldi tagajärjel halvatud)? Mu ema küll halvatud ei ole, aga korralike allkirjade tegemine küll kõne alla enam ei tule.

Mingeid erandeid peaks ju ikkagi saama teha. Loodan, et Maalehe eelpool mainitud artikli läbi saavad ka vastavad ametnikud seda protseduuri reaalse elu olukordadega vastavusse viia.