Lahus lapsevanemad kasutavad kohtutäiturit üksteise suhtes repressiivorganina

Hiljuti avaldati Maalehes artikkel, kus käsitleti ebamõistlikult suurt elatist ja kalkuleeriti, mis summa võiks olla õiglane. Kohtutes on tekkinud paradoksaalne olukord, kus miinimumelatis on muutunud maksimum elatiseks. Elatise keskses süsteemis võimegi summa suuruse üle vaidlema jääda – see on saaja jaoks liiga väike ja maksjale liiga suur – sisulise tulemuseni jõudmata.

Üldiselt saadakse aru, et tänane seadusjärgne miinimumelatis on liiga kõrge (290€ lapse kohta kuus).

Küsimus on selles, kuidas võiksid lahus elavad vanemad panustada laste ülalpidamisse õiglaselt. Mida saaks teha riik, et soosida mõlema vanema sobilikumat panust laste üleskasvatamisel? Nõnda, et see toetaks vanema ja lapse vahelist sidet, mitte ei soodustaks selle nõrgenemist või lausa hääbumist.

Lisaks vaidlusele õiglase elatise summa suuruse üle on elatisel põhineval süsteemil terve rida destruktiivseid perekondlikke ja ühiskondlikke mõjusid, näiteks:

• Niinimetatud põhivanemal on võimalik teine vanem laste asjadest lihtsalt kõrvale jätta. Selle tulemusena nõrgeneb lapse ja vanema side järk järgult, halvimal juhul katkeb sootuks. Paljudel juhtudel võib lastest kaugenenud vanemal tekkida vastumeelsus maksta suur osa sissetulekust ära, eriti konfliktse suhte korral teise vanemaga.

• Harvad ei ole juhtumid, kus üks vanem kasutab elatisvõlgnevust kättemaksuna teise vanema suhtes, rakendades kohtutäitureid sisuliselt repressiiv vahendina. On absurdne, et ühel vanemal on võimalik iga kuul kohtutäiturile esitada uus avaldus, sest tekkinud on nö. uus võlgnevus, ja seda iga lapse kohta eraldi (st kordades suuremat menetlustasu).

• Omajagu palju on juhtumeid, kus elatisvõlglasest on saanud ühiskonna ülalpeetav. Me oleme kaotanud tööjõudu, sest ta ei ole motiveeritud tööl käima või oma firmat arendama. Tulemus on vastupidine soovitule. Inimesed, kes võiks ja saaks osaleda ühiskonna ülalpidamises, on muutunud ühiskonnale pigem koormavaks.

• Ka nn põhivanem võib suure koduse koormuse tõttu töö- ja ühiskonnaelust kõrvale jääda.

• Mitmeid juhtumeid on olnud, kus vanemad teevad kokkuleppe, et üks vanem kingib teisele nt terve elamu ja too loobub elatise nõudmisest. Paraku on perekonnaseaduse järgi sellised kokkulepped õigustühised, mistõttu on vanem jäänud ilma nii kinnisvarast ja ta peab ikkagi maksma tagantjärgi elatist. Või vanem on teinud muid lastega seotud kulutusi, aga ei ole säilitanud kviitungeid. Need lood süvendavad märgatavalt konfliktsust vanemate vahel.

• Pere lagunemine, eriti kui sellele lisandub nn põhivanema püüd teist vanemat lastest eemale tõrjuda, võivad inimese vaimsele tervisele väga rusuvalt mõjuda. Võimalik depressioon vähendab tööviljakust ja sissetuleku hankimist, mille tulemusena ohustab allakäigutrepp.

Perekonnaseaduse §100 lg 1 ütleb "Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis).", mis tähendab sisuliselt üldjuhul vanemate määramist põhi- ja kõrvalvanemaks. See tekitab vanematevahelise võimuvõitluse selle nimel, kes saab nö. põhivanemaks. Reaalsus on see, et last hakatakse tihti suuremal või vähemal määral meelitama, temaga manipuleerima või teda teisest vanemast lahus hoidma. Kohtuotsus on sel juhul tihti ainult vanemate vahelise võimuvõitluse vahefinišiks. Võimuvõitlus lõhub nii lapse kui vanemate psüühikat ja sellele mõju on süsteemis liiga vähe arvesse võetud.

Milles on asja tuum?

Kogu elatise suuruse vaidluses on tähelepanuta jäänud asja tuum. Lapse inimõigus on saada ainulaadset vanemlikku armastust ja hoolt mõlemalt vanemalt. Meil on vaja vanemate vahelist koostööd soosivat süsteemi! Üht lapsevanemat ei tohiks sundida oma lapsi ülal pidama esmajoones teise vanema vahendusel, kui esimene soovib ja saab ülalpidamist anda vahetult. Eesmärk on hoole ja armastusega üles kasvatada hästi hakkama saavad lapsed, kes kasvataksid omakorda üles uue tubli põlvkonna jne, ning et nad oleksid kogenud rohkem lastega arvestavat käitumist. Elatis kui selline peaks jääma ainult neile, kes endast olenevalt ei taha või ei saa osaleda vahetult võrdväärse vanemana laste üleskasvatamisel. Loomulikult peaks elatise summa olema õiglane kõigi osapoolte suhtes, ent ainuüksi selle arvutusvalemi paikapanemine ei ole kaugeltki piisav, et probleeme lahendada.

Ühiskond areneb ja arusaamad muutuvad, tekkinud on mitmeid uusi tehnoloogilisi võimalusi. Ühiskonna areng on küps, et öelda lahti elatisel põhinevast süsteemist ja läheneda probleemile sisuliselt – lapsed vajavad mõlema vanema hoolt. Lastepsühholoogid on üldiselt leidnud, et oma lastest mitte hoolivad vanemad on pigem erandlikud juhtumid. Olgugi, et vanemate kooselu lõppes, siis nende vanemlik liit peab säilima (lähtudes normaalsetest vanematest).

Ka praegu leidub asjalikke vanemaid, kes ei lähe kaasa tavapärase süsteemiga, vaid on otsustanud pärast lahkuminekut võrdväärsete vanematena lapsed üles kasvatada jagatud vanemluse põhimõttel. Nende lapsed on neile tänulikud, et nad säilitasid vanemliku liidu ega kiskunud neid võimuvõitlusse ega kaugenenud üks vanem neist. Süsteem võiks neilt õppida ja soodustada mõistlikku, üksteist arvestavat lähenemist, millest võidaks kõik osapooled.

Oluline on, et lapsed tunneksid mõlema vanema hoolt vahetult. Selleks on tarvis mõlemale vanemale anda sisuline argine roll laste elus, nt neile riiete, jalatsite, trennikulude, taskuraha, koolivahendite, mobiili, arvuti, jalgratta, bussikaardi, ravimite soetamine jne. Lisaks otsustada, millal on lapsed kummagi vanema hoole all. Kui vanemad ei suuda omavahel võrdväärses rollide jaotamises kokkuleppele jõuda, saaksid nad nt perelepitaja abi kasutada ning vajadusel otsustaks lahtiste punktide üle kohus. Nii tekiksid mõlemal vanemal oma konkreetsed vastutusvaldkonnad ja üks ei oleks võrdsem kui teine. Mida konfliktsemad on vanemad, seda selge piirilisemalt ja täpsemalt on vaja määratleda rollide piirid. Ajapikku muutuvad vanemate suhted tasakaalustatud süsteemis eeldatavasti kiiremini normaalsemaks, sest nad ei pea võitlema nn põhivanema staatuse nimel.

Vahetu ülalpidamise korral kannab kumbki vanem osa lastega seotud kulutustest isiklikult, st ilma teise vanema vahenduseta. Elatisel põhinevas süsteemis on need kohustused sisuliselt ühele vanemale pandud. Nii kujuneb teisest vanemast pahatihti välja nn pühapäevavanem, kelle juures on lastel lihtsalt tore olla, ent kel ei ole laste silmis hädavajalikku rolli nende argielus. See võib raskendada selle vanema kasvatuslikku tööd, sest kui tema juures ei ole nii tore, siis lapsed ei pruugi tahta olla tema hoole all ja tekib võõrdumine.

See, kui laste ülalpidamises on sisulised rollid vanemate vahel kokkuleppeliselt jaotatud, võiks muuta seni passiivsemaid vanemaid aktiivsemaks, sest neil tekivad konkreetsed kohustused. Lahku minemisega tuleb paratamatult palju elukorralduslikke muutusi ja hea oleks, kui süsteem soosiks seda, et vanemate vaheline koormus saaks mõistlikumalt jaotatud. Kui ühe vanema roll kooselu ajal oli pigem tagasihoidlik, siis tasakaalustatud vanemluse puhul peab ka tema hakkama kooli/lasteaiaga suhtlemises osalema, vaatama, et lapsel oleks õpitud, käia lastega riideid ostmas jne.

Täna on Eestis palju elatisvõlglasi, kes saavad ennast mitmeti õigustada: soov ise laste eest hoolt kanda; usaldamatus teise vanema suhtes; liiga suur elatis; arvamus, et teine vanem ei kasuta elatist laste hüvanguks või ei panusta ise samaväärselt; ei näe last jne. Samas kui eelistatuks saaks tasakaalustatud vanemlus ja vanem hoiab ikkagi oma kohustustest eemale, ei leiaks ta ei ühiskonna ega oma lähedaste seas enam mõistmist. Selline surve on psühholoogiliselt märksa tõhusam kui erinevad riigi meetmed, mis tekitavad tihti lihtsalt ebamugavusi, trotsi ja austuse kahanemist riigi suhtes.

Kui lahku läinud vanematel ei teki vajadust võidelda põhivanema staatuse nimel, aitab see neil palju aega, närve ja raha kokku hoida. Nad saaksid keskenduda oma tugevustele ja võimalustele panustada laste üleskasvatamisesse. Nõnda jääks neil rohkem jaksu tegeleda eneseanalüüsiga – vajadusel pereterapeudi abil – ja luua uus, terviklikum suhe. Mida varem suudame välja tulla tänasest võitlusele suunatud tupikteest ja lähtuda laste reaalsetest vajadustest, seda kiiremini
suudame jõuda mõistlikumate tulemusteni. Tasakaalustatud vanemlus soodustab koostöö tegemist ega anna vanematele põhjust võidelda parema positsiooni nimel.

Maalehe teine artikkel käsitles riiklikke toetusi, mida saab ainult üks vanem. Riik paneb ka koos elavaid vanemad diskrimineeriva valiku ette, kes on nn põhivanem. Nad ei saa isegi avaldada soovi perehüvitiste võrdseks jagamiseks või kordamööda saamiseks. See olukord polariseerib vanemaid, mitte ei soosi vanemlikku liitu. Lapsele Vanemad MTÜ on teinud ettepaneku perehüvitiste seaduse muutmisel nii, et lastele mõeldud toetusi makstaks võrdselt mõlemale vanemale ja võttes arvesse nende ülalpeetavate laste hulka. Selline süsteem saaks toimida automaatselt alates lapse sünnitunnistuse väljastamisest.