Asta Põldmäe: kirjutamise tahet ei tohi kelleltki võtta
Asta Põldmäe on 35 aastat avanud eesti ilukirjanduse väravat, lubades ajakirja Looming siseneda vaid neil, kes kirjandusse midagi erilist lisasid. Kuidas ta aga nii olulisi otsuseid tegi?
Kas toimetaja närvidele see kõik halvasti ei mõju?
Tõepoolest: ükskõik kui palju sa ka ei vae ega arutle, lõpuks tuleb valida ikka variantide “ei” ja “jah” vahel. Kui see valik tundub sulle liiga stressirohke, pole toimetajaamet sinu jaoks.
Minu enda närvid, tunnen, on siiski enam-vähem terved. Kõikidele raskustele vaatamata olen pidanud oma toimetajatööd Loomingus väga meeldivaks.
Tohutu hulga tekstide seas on kindlasti ette tulnud neidki, mis tunduvad nendele, kes ka ise kirjutavad – nagu näiteks teie – kadedust tekitavalt head.
Kõigepealt peab see kadedus ehk millegi võrdlus iseendaga loomujoonena olemas olema. Mul on see nõrgalt arenenud, see jõud mind ei käivita. Pigem tabab erilisi tekste lugedes ikkagi üllatus, et keegi on maailma minust nii erinevalt, värskelt ja huvitavalt näinud. Selline p ä r i s asi teeb kindlasti mitte kadedaks, vaid rõõmsaks.