Doktor Noormann: enne kuulamist tuleb inimene rääkima panna

Kuhu me nii jõuame, kui iga järgmine põlvkond teab üha vähem eesti keelest, kultuurist, ilust ja inetusest ning kipub unustama, et hea maitse ei ole ainult kulinaarne mõiste, muretseb psühholoog Tõnu Ots.

Aastakümneid tagasi nõustasite te, Tõnu Ots, Eesti noori dr Noormanni nime all. Sotsiaalse tellimusena teete seda nüüd jälle. Kas tõesti vastab tõele, et kõik on tühi töö ja vaimu närimine?

Olen jah väitnud, et miskit uut pole siin päikese all, kuigi kõik areneb. Inimese rumalus areneb ka, paraku mitte kogemuste arvestamise suunas.

Kas vahel ei jää muljet, et polegi mõtet kedagi harida?

Haridus on seisund, justkui tervis. Seda võib olla ja võib ka mitte olla. Inimest koolitatakse ja õpetatakse. Mille ta omaks võtab või mis talle külge jääb, on tema haritus. Nii et lootma peab.

Kas praegune psühholoogiaõpetus on midagi vähemat, kui oli 30 aastat tagasi?

Tookord võeti psühholoogiat õppima eelnevalt juba kõrghariduseni jõudnud inimesi. See tähendas ka mingit elukogemuse pagasit. Ahmisime kõike, mida sai, isegi erakursusi korraldasime. Ise hakkasin ennast psühholoogina tundma alles siis, kui suutsin inimese olemuse enam-vähem õigesti ilma testideta ära määrata.

Kas see on see, mida Hollywoodi filmides profileerimiseks nimetatakse?

Ei mina tea, kuidas seda seal nimetatakse, aga omal ajal Soomes töötades ja ka Rootsi vahet õppimas käies kogesin, et nõustamispsühholoogias tohib inimese kohta üldse midagi arvata alles siis, kui oled temaga vähemalt kolmveerand tundi rääkinud. Psühholoogi töö ja psühhoteraapia olemus on probleemide lahtiharutamine ja rääkimine.

Hmh, arvasin, et kuulamine.

Loomulikult, aga inimene tuleb ju enne rääkima panna.