Eesti taimede kukeaabits – uus täiendatud väljaanne
Raamatu “Eesti taimede kukeaabits” esimene trükk ilmus 2004, kusjuures kohe samal aastal tuli välja ka parandatud kordustrükk, sest parandamist ja täiendamist leidus. Ilmselt on ostjate ja lugejate huvi õigustanud mõte, et taimemääraja ei tohiks eeldada erilisi botaanilisi eelteadmisi ning taimi tuleks tutvustada piltide, mitte kohmakate määramistabelite abil. See on ka põhjus, miks taimede kukeaabitsa väljaannete trükinumber on jõudnud ligi kahekümne tuhandeni ja raamat ise kuuenda trükini.
Raamatu põhiautorid on tegelikult pilditahvlite joonistajad, kellest kõige suurema töö on teinud Guara Muuga. Seda on täiendanud puude-põõsaste, kaitsealuste taimede ja mitmete uuemal ajal leitud liikidega Sirje Vabrit, Vaike Pääsuke ja Helje Eelma.
Muidugi võib jäädagi arutama, kas paremad oleksid taimede joonised või näiteks mikrofotod tunnustest. Taimede pildistamine on enamasti raskem kui näiteks lindude fotografeerimine. Tihane jääb kõikide tunnustega fotole, samas karuputke või pilliroo puhul tuleks lisaks üldvaatele näidata ka tunnuste lähipilte. Igatahes on kukeaabitsa joonistused hetkel parimad, mida kodumaised taimede joonistajad ja kirjastuste rahalised võimalused suudavad pakkuda.
Kuuenda trüki põhiline uudsus
Taimede levikuatlase kaardid on asendatud uutega, mida on kõige lihtsam jälgida internetist aadressilt elurikkus.ee. Taimeatlast koostatakse lähiaastatel jätkuvalt ning kaardipildid täienevad seetõttu pidevalt. Taimeatlase koostajad on tänulikud igasuguste täienduste eest, mida võib saata mulle, Eesti Looduse toimetusele, aga ka taimeatlase toimkonnale aadressil taimeatlas@gmail.com.
Levikukaartidel on näha nii viimaste aastate taimeleiud kui ka varasem andmestik – niiviisi saab näha leviku muutusi. Mitmed varem tavaliseks peetud taimed on ootamatult muutunud haruldaseks – näiteks raudnõges või jusshein. Samas on mitmelgi liigil arvukus oluliselt suurenenud, nagu levikut laiendavad invasiivsed liigid lõhnav kannike ja karvane võõrkakar.
Levikukaartide mõte on eelkõige suunata taimemääraja kasutajat õigema liigimääranguni. Näiteks on kaljukress, merikapsas ja randaster levinud vaid Lääne-Eesti saarestikus ning nende leidmine Tartu ümbrusest oleks tõeliselt tähelepanuväärne avastus. Hulk taimeliike on aga just saartel haruldased, näiteks kullerkupp Hiiu- ja Saaremaal.
Eesti taimede määraja seni viimane trükk ilmus 2010. aastal ning sama määraja kordustrükina jääbki see viimaseks. Uue, n-ö teadusliku taimemääraja peaksid lähiaastatel koostama meie floora uue põlvkonna paremad tundjad ning see võiks kajastada kogu taimestiku mitmekesisust, sealhulgas raskesti määratavaid taimeliike.
Niikaua püüab taimestikus toimunud muudatusi kajastada taimede kukeaabits. Uue väljaande teksti said kommentaaridena lisatud ka viimastel aastatel avastatud uued liigid – villane robirohi, muda-nõmmkann ja põhja-ungrukold, kui vaid tuntumaid mainida.
Kukeaabitsa taimede kirjeldused on küllaltki kokkusurutud ja lühidad, sest tekst pidi mahtuma pilditahvli kõrvale. Nii on tekstid saanud mõneti ebaühtlased. Eks mahu probleem ning olulise ja ebaolulise eristamine jääbki saatma kõiki taimemäärajaid.
Loodetavasti on sellistest mitteametlikest ja kõnekeelsetest tunnustest taimede meeldejätmisel kasu, sest taimemääraja eesmärk pole eelkõige korrektse terminoloogia omandamises, kuivõrd taimedele õige nime leidmises.
Kas varasem tagasi kutsuda?
Mõnelgi taimehuvilisel võib olla riiulis juba mitu taimede kukeaabitsa väljaannet. Soovitan siiski kasutada viimast trükki, sest see väljendab meie teadmisi taimestiku praegusest olukorrast kõige paremini.
Viimase kolme erinevused on siiski suhteliselt väikesed – viimasel trükil on uued levikukaardid, taimemääraja osas on lehekülgede viited parandatud, nagu ka mitmel pool mujal. Kindlasti soovitan lisaks kukeaabitsale kasutada elurikkus.ee veebilehti, kust leiab uusimat infot meie taimestiku ja muu eluslooduse kohta.