Alexi omapära jäi silma ka päris-teatritegijatele, kes kutsusid ta Rahvusooper Estonia noorteprojekti “Armastus salakaubaks”, mis jõudis lavale vaid ühel päeval, 13. märtsil. Alexil oli selles lavatükis salakaubitseja roll. Foto: Sven Arbet
See üks, Alexi-nimeline poiss, keerutab imestunult silmi. Ta ei saa aru, miks klassivenna anekdoot teistele nii palju nalja teeb. Sarnast eemalolekut tajub Alex Feldmann hiljem alatasa. “Miks mina niimoodi naerda ei suuda nagu teised?” murrab Pärnumaal Sindis elav poiss ühtelugu pead. Ka tema ema märkab, et poeg on eakaaslastest silmatorkavalt erinev. Alex vajub ühtelugu mõtetesse, armastab arutleda tõsiste teemade üle, rääkida endast tublisti vanemate inimestega. Ka mänguasjad jäävad temast tihti puutumata, ent vanaema roosa kleidivööga mängib Alex kuude kaupa. Roosa riideriba on talle kord auto, kord klotsi või nuku eest – mida parasjagu tarvis. Koolis üritab poiss end kuidagi teistega kokku sobitada ja nendega sarnaneda. Kuni liitub Sindi gümnaasiumi näiteringiga, kus tegeldakse foorumteatriga. See tähendab, et näiteringi liikmed arutavad üheskoos sotsiaal­sete teemade üle, toovad oma elust samasisulisi näiteid, koostavad nende põhjal väikese lavaloo ning mängivad selle publikule ette. Seejärel on ka pealtvaatajatel võimalus teatritegemisse sekkuda – näiteks pakkuda omapoolne lõpplahendus.
Avalehele
Loe veel: