Eesti Genealoogia Seltsi esimehe Raivo Maine sõnul saab peaaegu iga suguvõsa uurimisega minna välja Põhjasõjani, edasine on aga juba õnneasi. Foto: Sven Arbet
IT-spetsialist Mailis Mölder ja ette­võtja Marvi Meriniit tunnevad teineteist juba 35 aastat – nad käisid samas koolis. Aga selle, et nende sugupuud on lausa kolmes kohas kokku kasvanud, avastasid nad alles hiljuti. Kõik tänu suguvõsauuringutele, mis on nad lootusetult oma haardesse tõmmanud. “Mulle meeldib tohutult puslesid kokku panna ja sugupuu uurimine on selle tegevusega võrdne – tükk tüki haaval saab pildi kokku,” kirjeldab Meriniit. “Selle käigus lülitad end argipäevast täiesti välja ja aju saab argimuredest puhkust. Pealegi on hea teada, kust sa pärit oled.” Aga kui isegi kõige keerukama pusle saab lõpuks kenasti kokku, siis sugupuu ei saa iialgi valmis – iga avastatud oksake võib hargneda lõputult. Ning kui pusle puhul on ette teada, milline lõpp­tulemus välja näeb, siis sugu­võsa uurides võib ootamatuid ohhoo-elamusi tulla igast kandist. “Põnev on see, kui mingi vana­emalt kuuldud legend dokumentaalse tõestuse saab,” kostab Mailis Mölder. “Umbes nii, et vaarisal oli seitse poega nagu muinasjutus, aga kõik sugulased teavad ainult kolme. Siis kammid sünnimeetrikatest välja, et oligi seitse, aga neli neist surid noorelt või läksid nekrutiks ja sellepärast neist ei teatagi. Lisaks leiad vaarisal veel viis tütart ka, kes läksid mehele ja kellest jällegi keegi ei rääkinud.”

Avalehele
14 Kommentaari
Loe veel: