Olles Eesti harrastuslava jälginud juba viisteist aastat, on suur rõõm tõdeda, et see ei ole enam ammu lihtsalt “päristeatri” lahja tõmmis, kantuna harrastajate soovist pärast väsitavat päevatööd end laval teostada (milles ei oleks samuti midagi halba), vaid iga aastaga on kasvanud tegijate lavaline professionaalsus, teadlikkus repertuaarivalikul ning sõnumiselgus ja oskus oma tegevust põhjendada.

Pean küll nõustuma žürii esimehe Jaak Alliku tähelepanekuga, et harrastusteatrid tegutsevad pigem “puhta kunsti” sfääris – festivalil nähtud kaheksateist lavastuse seas ei olnud kuigivõrd esindatud autoriteatrit, mis tegeleks tänapäevaste ühiskondlike probleemidega Eestis ja Euroopas laiemalt.


Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: