HELLERO – õhust õpitud õhin

Nii nagu õhul ja õhinal pole piire, ei ole selgeid piire ka läbi mitme aastakümne regilauluvaimustusest end kanda lasknud Hellerol.

Hellero algushetk sai kinni püütud 1971. aasta sügispimeduses, kui lauluõhin Tallinna Leegajuse lauljaist Ain Sarve tooduna Tartusse kandus ja vendade Sarvede – Tõnni, Miku ja Heno – Tähtvere kodusse endale pesa tegi.

Hellero nimi tuli mõni kuu hiljem Setumaalt Pihla Kullolt õpitud mängulaulu kordussõnadest: “Viis, vaas, veerü kesvä, piis, pille, orja marja, veerüvitsa, Hellero!” Edasi olid olulised vaid laul ja laulmine, täiest hingest, täiest väest, rõkates ja hüüdes, nii et selg märg.