INTERVJUU | Luuletaja Indrek Hirv: vahel võtab see, mis maailmaga toimub, igasuguse jõu ära

“Inimesel on üldse raske olla, kui ta silmad lahti hoiab ja näeb, mis ümberringi sünnib. Teiste omasuguste hulgas on muidugi kergem ... või siis päris üksi võõral rannal,” räägib Indrek Hirv, kel ilmus äsja kirjastuses Ilmamaa välja antud luulekogu “Minu viimane kevad”.

"Kas olen rahul, et vanemaks jään? Ei ole, ei oska olla, olen tõesti kuidagi segaduses! Ühtpidi lasen ennast kirjutades vabaks, nagu oleksin jälle noor, aga teistpidi kannan endaga ju aastate sügavust ja raskust. Ega siin tasakaalu ei olegi, pendel lööb vahel jalust maha," räägib Indrek Hirv intervjuus Maalehele. 

"Kus olen viimasel ajal rõõmu tundnud? Inimtühjal heledal rannal vastu Aafrikat, helesiniste mägede, sügavsinise taeva ja rohekassinise mere vahel. Ja siis Tartus, Müncheni kõrtsis ülikooli vastas, pojaga õlut juues."