Tema huumor võis olla must, aga elutaju oli enamasti hele. Valest ta vaatas mööda või valetas valele kaasa. Rasked asjad neelas kuidagi niimoodi alla, et teised jäid terveks ja ise jäi pisut purju. See, mida ta välja näitas, oli ta teadlik valik – kui olid kaugemal, siis sissepoole ei näinud. Loomulik artistlikkus pani kaitsekihi peale. Aga selle kaitserüü alla kogunes nii mõndagi. Õnneks lubas teatritöö suurema osa pingematerjalist ohutult kunstiks ümber valada.

Teatritegemist Kaarin nautis. Kui ei nautinud, siis jäi teater tegemata ja välja tuli midagi muud. Pileteid küll müüdi ja pärast plaksutati, aga Kaarin vaatamas ei käinud – ta oli need asjad pärast esikapidu juba ülehelikiirusel unustanud. Oluliste töödega käis ta lõpuni kaasas ega jätnud omapäi – need olid nagu lihased lapsed. Kaarinil olid mõned lavastused, mis on ilmselt tänase päevani kaasamängijate sees nii alles, et paari taastusprooviga võiks jälle etendusi anda.

Koos olemine oli talle oluline. Kaasa töötamine, kaasa mõtlemine. Üheskoos tegemine. Need, kes niimoodi suutsid, võttis ta omaks.

Kui Kaarinil huumorimeel otsa sai, oli asi tõsine – siis oli parem jutud lõpetada ja tegutsema asuda, sest sellised olukorrad olid erakordsed. Ta ei tahtnud olla abivajaja. Ta tahtis olla sõltumatu ja iseseisev. Ta tahtis olla üksinda koos, lähedal ja kaugel samaaegselt. Viimaste aastate üksinduse määra ei oska ma kirjeldada. Ta ei tahaks ka, et seda tehtaks. Nõnda palju sõnu ja jutte armastusest, aga nii vähe reaalseid tegusid. Mõned inimesed siiski jäid, eks nemad tea.

Nii suure amplituudiga elukaart annab järele teha. Selleks oleks mitut elu vaja. Kaarinil need on. Tema tuhk väetab maad.

Kaarin Raidi ärasaatmine on laupäeval kell 13 Ugala teatri väikeses saalis.