Hindrey oli tõeline mr Püha­järv – paljudele tema kaas­aegsetele jäi kustumatult meelde pilt järvel paadis istuvast habemikust õngitsejast. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

“Ons see kodumaa – ega mitte Vahemere kallas? Need ultramariinsed metsad, punaõhetavad künkad ja violetsed veed − ?
Ning need õrnad pehmed jooned, mis otsekui kunstnik kuldse pintsliga on tõmmanud taevale, veele ja maale − ?

Ma ei oodanud siit nii palju ilu. See näib mulle ikka veel olevat unenägu, nii et ma silmad sulen, et seda viirastust täielikumalt maitseda.

Veel ööselgi viirastub mulle see järv ja pilv ning kuldne päike üle sinise järve ja pilve...”

Nende sõnadega Friedebert Tuglase romaanist “Felix Ormusson”, mis inspireeritud Pühajärvest, alustab aastaid giidina töötanud Ene Pooland iga ekskursiooni järveäärsetesse kaunitesse ja kuulsatesse paikadesse.

Tuglas oli esimene

Jah, just noor Tuglas oli mees, kes tolle paradiisliku iluga paiga kunstiinimeste jaoks avastas. Aasta oli siis 1904. Oma võlu sel kohal tõesti oli. Ega muidu poleks Tuglas 1906. aastal sinna uuesti tulnud, Juhtus sedagi, et Tuglas tuli Pühajärvele vaid üheks ööks – sõitis Pritsu (praegu Palupera) jaamani, tuli jalgsi Pühajärvele, kus veetis vaid öö, ja sõitis siis Elva kaudu Tartusse tagasi.

1905. aastal oli Pühajärvel Eduard Vilde oma vastse kaasa Linda Jürmanniga.

Pühajärvel on viibinud ja seda unustamatut paika oma loomingus kajastanud terve hulk eesti kirjanikke ja kunstnikke – Friedrich Kuhlbars, Otto Grossschmidt, Ado Grenzstein, Ernst Enno, Karl Eduard Sööt, Jaan Lintrop, Richard Roht, Jaan Kärner, Erni Hiir, August Jakobson, Mihkel Jürna, Juhan Sütiste, Kersti Merilaas, August Sang, Aleksander Suuman... Ning kunstnikest Karl Maibach, Konrad Mägi, Roman Espenberg, Villem Ormisson, Nikolai Kummits, Johannes Võerahansu, Elmar Leppik, Richard Uutmaa...

Maailmakirjandust on aga Pühajärvel esindanud prantslastest abielupaar Jean-Paul Sartre ja Simone de Beauvoir, kes viibisid siin 1964. aasta suvel.

Ene Pooland ütleb, et mingeist suvitavatest kunstiinimestest pole praegu juttugi. “Varem käis meil väga palju kooliekskursioone, nüüd enam mitte. Pühajärve kandi kirjandusliku ja kunstilise poole vastu tunnevad huvi eeskätt pensionärid.”

Kui 2002. aastal hakkas Pühajärvel sõitma turistidele mõeldud paat, tehti sellega kultuuriloolisi matku usinalt. Aga ettevõtmine suri välja. Ka ei tahtvat tänapäevane turist enam jalgsi käia, ikka küsivad, et kas sinna või tänna ka autoga pääseb. “Aga Pühajärv peab jääma avastamiseks eeskätt tõelisele kultuuri- ja loodusesõbrale,” on Pooland kindel.

Mister Pühajärv

Tuglase ja Vilde eeskuju hakkasid järgima paljud eesti kunstiinimesed. 1911. aastal ilmus siia esimest korda mees, kellest hiljem sai kogu Pühajärve sümbolkuju, tõeline mr Pühajärv – kirjanik, ajakirjanik ja kunstnik Karl August Hindrey.

Tavaliselt üüris ta suvitamiseks tänini säilinud Kolga rannasuvila, et piisaks ruumi külaliste vastuvõtmiseks. Kohe Hindrey esimesel Pühajärve suvel külastas teda ja tema vana head suvitamiskaaslast ning kamraadi Anton Jürgensteini kuulus soome keeleteadlane Lauri Kettunen. Ja et jutt juba soomlastest käib – 1921 väisas oma Eesti reisil Pühajärvet Eino Leino. Ka rentis ta Kolga talu paati, millega pea iga päev käis järvel kala püüdmas või sõitis üle järve sõpradele külla.

See justkui polnudki õige Pühajärve suvi, kui Hindreyd seal ei olnud. Paljudele tema kaasaegsetele jäi kustumatult meelde pilt järvel paadis istuvast habemikust õngitsejakujust. Hindrey vested Pühajärvest ilmusid Postimehes ja Päevalehes. Mr Pühajärve tulekud-minekud leidsid alati kajastamist Otepää Teatajas.

Mõistagi jäi Hindreyst hulk Pühajärvest inspireeritud teoseid ja mälestus- ning muljepilte. Suur osa neist on trükitud Hoia Ronga pseudonüümi all raamatus “Rännud, rannad, Riviera, Sõsarsaared ja Savoy”, mis ilmus 1937. aastal. Ka ilmus Hindreylt Pühajärvest ja seal suvitamistest kantud meistriteos, romaan “Sündmusteta suvi”.

1926. aasta oli Hindrey Pühajärve aastaist süngeim. Kõigepealt vapustas Otepääd tabanud suur tulekahju, kus mitukümmend inimest jäi peavarjuta. Seejärel mõnepäevase vahega uppumistragöödia järvel, kus elu kaotas kolm noort inimest. Käesalu kooli lapsed Keila-Joalt olid siia suvisele ekskursioonile sõitnud ning mõistagi ka Pühajärve pargiranda suplema kippunud.

Õpetajanna tüdrukutega oli ühes kohas, meesõpetaja poistega eemal vett proovimas. Küllap nõnda, et siivsam oleks. Noor naisõpetaja läks väikesele kasvandikule ujumist õpetama, kui mõlemad korraga vee alla vajusid. Üks suurematest tüdrukutest tormas neile appi, kuid vajus samuti oskamatuna vee alla. Rohkem aitamistahtelisi ja -võimelisi kohal polnud, paar kohalikku last tormasid Kolgale Hindreyd appi kutsuma. Aga see joosteski kümme minutit võttev teekond osutus ohvrite jaoks liialt pikaks.

“Ja nüüd ei ole Pühajärv enam seesama,” kirjutas Hindrey. “Kaheksa suve tunnen ma teda... Ja olen rõõmu tundnud heade ujujate üle. Selle aja jooksul ei ole ma uppumisest mitte midagi kuulnud. Nüüd aga on paha pargi poole vaadatagi.” Uppumispaik oli tähistatud puusse lõigatud ristidega rannalähedastel pargipuudel.

Möödunud sajandi kahekümnendatel oli Pühajärvel Hindrey jutukaaslane juba enne Esimest maailmasõda siin suvitanud August Kitzberg ehk Tiibuse Jaak, kelle lemmikpaigaks oli teeäärne suvitusmajake ehk Kitzbergi ait. Kolmekümnendatel ilmus Kitzbergi asemel malepartneri ja jutukaaslase aset täitma andekas, ent laisavõitu boheemlane August Alle.

Just Pühajärv sai paigaks, mis Allele n-ö jalad alla tegi. Nimelt kohtas vanapoiss 1934. aastal siin mäesuvilas oma elu armastust, tollast iluduskuningannat Nadežda Peedi-Hoffmanni. Kahjuks sai see suhe armutu lõpu neli aastat hiljem, mil raske haigus viis tütarlapse igaveseks siitilmast. Pärast seda Alle oma jalga enam Pühajärvele ei tõstnud.

Siurulaste suvituskoht

Tähelepanuväärne on kahtlemata järve kagukaldal asuv Saare talu. Talu perenaise Ruth Laose suguvõsa on siin elanud 187 aastat. Ruthi esiisa Hans tuli Saarele 1826. Päriseks ostsid Laosed Saare 1869. aastal.

Aprillis 1918 saabusid Saarele August Gailit ja Hans Kruus, et tolleaegselt pererahvalt – Ruthi
vanavanaisalt August Laoselt ja tema naiselt Jennylt − üürida siurulastele suvitamiseks talu vastne järveäärne maja. Suve jooksul nautisid Pühajärve võlusid kõik kuus “krüsanteemi”, nagu siurulasi nende firmamärgiks olnud lille tõttu kutsuti.

Elulust ja kaunis ümbrus meelitasid siurulasi Pühajärvel hõiskama veel tervelt seitsmel suvel. “Krüsanteemide” ning kahe silmapaistva kunstniku – Ado Vabbe ja Konrad Mägi – siinviibimine on kinnitatud pööningukambri aknaorvas leiduva pliiatsikirjaga.

“Pühajärv oma saarte ja metsaga kaetud kallastega on kauneimaid paiku maailmas... Leidsin oma kaaslased täis päikest ja elurõõmu, pruuniks parkinud poisid ja naised, ning Underi harjaselised tüdrukud. Seda naiselikku olemisrõõmu seal järve
ääres on Under luulestanud “Eel­õitsengus”. Hää oli seal supelda, sõuda ja kala püüda, aga ka elulustist hõisata, nii et kaja mitmekordselt vastu lajatas...” meenutas Henrik Visnapuu üle 30 aasta hiljem ookeani taga paguluses.

Üldjoontes on ju Pühajärve õnneks tänini selliseks jäänud.

Saare talu, üks kuulsamaid paiku eesti kirjandusloos. Siin suvitasid siurulased tervelt kaheksal suvel.
.