Kuidas piimavedaja joodikute eest põgenes

| PIIBUJUTT | Räpina |

Eelmise sajandi 70ndatel elas Leevakul mees nimega Sulev. Oli pärast sõjaväeteenistust Moskvas töötanud, mõnda aega ka uudismaal Usbekistanis, nüüd aga tagasi Eestis ning soetanud endale peaaegu uue Žiguli.

Veel kasvatas mees juurvilju ja kartulit Pihkva ja Leningradi turu jaoks. Aga seda muidu toredat elu kippusid segama ka mõned tõrvatilgad.

Lehmapidajana tuli Sulevil hommikuti värske piim tuua Räpina meiereisse. Aga mitte ainult piimatootjad ei tulnud hommikul meierei juurde. Sinna olid tihti leidnud tee ka kangete vedelike tarbijad, kes olid öö läbi sellega tegelnud ja nüüd vajasid tervenemiseks hädasti vähemalt 3 rubla või prii transporti sellise kodaniku juurde, kes oleks soovinud nimetatud summat loovutada.

Ka Sulev oleks väga sobiv mees, et teda sel teemal kõnetada. Piimanõusid sisse tassides sai tülitajatest hetkeks lahti sõnadega: “Ooda, ooda, lase no ummõtõgi anoma sisse viia!” Ka tagasi auto juurde oli vaja läbi murda. Laenuküsijale vastates katsus Sulev hoolega pintsakutaskuid, sõnas siis: “Kagoh, vana kurat, rahakott täämba kodo jäänu.” Taktikaliselt oli vaja selle aja jooksul auto uks avada ja juhi kohale istuda. Aga oli vaja ka uks sulgeda ja auto käivitada. Tavaliselt selleks aega ei jätkunud. Kohe tuli küsimus: “Sulev, kohe sa sõidat?”

Sulev oli vastuseks välja mõelnud salmikese rajooni kohanimedest: “Ahja, Värska, Veriora, Kahkva, Rõsna, Toomasmäe!” Need kohad asusid üksteisest kaugel, ning senikaua, kui poolpurjus küüdiküsija püüdis oma peas luua nimetatud kohtade läbimise järjekorda, olidki tekkinud Sulevile ärasõiduks hädavajalikud viis sekundit.