Mu meelest on eesti teatri ajalugu väga lühike, ja ei ole ime, et pole ka midagi eriti vägevat sündinud. Ei ole sündinud “eesti teatrit”, mis eristaks seda kõigist muudest maailma teatritest. Oleme Euroopa ääreala, provints ning kahjuks rahuldume suurte rahvaste jäljendamisega. Ei oska ega ka suuda oma peaga mõelda, mistõttu sulame kenasti üldisesse maailma teatrimelusse.

Aga ometi! On Jaapani Noh-teater, Indias on Kathakali. Olid ka Euroopas kristlikud müsteeriumid, mis eristusid muust täiesti. Noh tegutseb praegugi Jaapanis, ka Kathakali elab, kuid müsteeriumid on Euroopas minevik, sest häbenetakse oma kristlikke juuri.

Sõjaeelse Eesti Vabariigi ajal tõusis komeedina taevasse Hommikteater, kuigi mitte spetsiifiliselt eestipärane, kuid lavastused olid seal originaalsed. Aga teatrijuhi varajane surm katkestas selle teatri edasise tegevuse. Ei me oska praegu öelda, mis oleks saanud Hommikteatrist.

Oli ka Töölisteater, kes tabas rahva maitset. Priit Põldroos lavastas rahvatükke, ja menukalt. Rahva maitset tabas ka Hugo Raudsepp oma näidenditega, mis läksid suure menuga. Kuid Raudsepa näidenditega pole meil nüüd enam midagi peale hakata, sest nad olid olulised omas ajas, nüüd on aga rahva maitse hoopis midagi muud. Pärast sõda läksid suure menuga Egon Ranneti näidendid, kuid nüüd me lausa häbeneme neid. Millegipärast püüdis Evald Hermaküla elustada Ranneti näidendit “Kadunud poeg”. Miks? See jääb mulle arusaamatuks.

Ridamisi lavastajaid, ka andekaid

Tegelikult oli sõjaeelse vabariigi tõeline lavastaja Voldemar Mettus. Tema Shakespeare’i lavastused Vanemuises olid omapärased ja originaalsed. Mettust ei ole meil kunagi osatud tõeliselt hinnata, aga eks nii juhtub nendega meil, kes on tõeliselt andekad ja oma ajast ees.

Nõnda on juhtunud ka meie praegu ainukese nooremapoolse lavastaja Lauri Laglega. Juba aastaid tagasi nimetasin teda kõige andekamaks oma põlvkonna lavastajaks, kellele tuleb oma teater anda. Toona kriitikud naersid selle üle, kuid nüüd on Lauri Lagle lavastaja, kes võib tõesti saada oma teatri, mis vabanes NO99 lõppemise järel. Lauri Lagle teeb autoriteatrit, ja edukalt. Eks aeg näitab, kas sellel on tõelist perspektiivi, kas sellest sünnib midagi tõeliselt uut ja midagi tõeliselt eestipärast.

Polegi praegu küpseid ja vägevaid lavastajaid Eestis.
Jaan Tooming

Pärast sõda oli kahtlemata omaette nähtus Voldemar Panso. Vene valitsemise all tuli hakkama saada tsensuuri ja ideoloogilise survega. Panso oli tõeliselt andekas ning suutis kõigele vaatamata teha teatrit, mis tähtis. Tema “Inimene ja jumal” oli tõeline eesti teater, kus hiilgas Ants Eskola, samuti teised tolle aja küpsed näitlejad.

Panso “Hamlet” oli mu meelest ebaõnnestumine. Kui pole Hamletit, siis ei ole ka võimalik tõeline lavastus. Ants Eskolat Hamletina oli piinlik vaadata. Ainsana säras Jüri Järvet Claudiusena. See oli täiuslik osatäitmine – iga minut tema mängus oli nagu graafiline leht.

Ja pärast Pansot on tulnud rodu lavastajaid, kuid suurt pole sündinud. Hermaküla püüdis lõhkuda vana teatrit, kuid ei suutnud asemele panna midagi uut ega originaalset. Mati Unt püüdis ka lavastada, kuid tal polnud väge, mis annaks teatrile tõelise elu. Unt tõi lavale näidendeid, mis ise mängisid. Hendrik Toompere on tuhat korda parem näitleja kui lavastaja. Praegu on Raivo Trass kahtlemata parim oma põlvkonna näitleja. Mikk Mikiver oli lavastajana liiga tõsine. Kaarin Raid ja Ingo Normet olid ka püüdlikud, kuid neil oli koormaks seljas Vene kool.

Polegi praegu küpseid ja vägevaid lavastajaid Eestis. Seepärast sai teatriliidu parima sõnalavastuse aastapreemia Karl Laumetsa “Kalevipoeg”, mis pigem andis välja lavakunstikooli kursuse lõputöö mõõdu, kui et tõelise teatrisündmuse.

Kui hakkaks oma peaga mõtlema

Ja suurema muutuse tooks ehk see, kui kardinaalselt muutuks meie teatrikool. Kui heidetaks üle parda Stanislavski ja muud n-ö suured õpetajad – teoreetikud-praktikud ning hakataks mõtlema oma peaga. Kui töötataks välja eestipärane näitleja- ja lavastajatehnika, ei ahvitaks võõrast – siis vast tulevad koolist ka omanäolised näitlejad ja lavastajad.

Selles ootuses ja lootuses võime elada. Ehk midagi tõeliselt uut sünnib veel sel sajandil, sest kogu eesti teatri lühiminevik on olnud võõraste jäljendamine, mitte uus ja originaalne looming.