Noodipuldid, mille peal on eri sisuga raamatud, kutsuvad osalema “Grand Concerti” eelproovis – kokku 46 raamatut eesti, vene, saksa, soome, portugali ja teistes keeltes. Indrek Aija

Näitusel eksponeeritakse põhiliselt eesti identiteeti käsitlevaid graafilisi pilte, visuaal-häälelisi tekstpilte ja tekste – kõike seda, milleta Raul Meele loomingut pole võimalik ette kujutada.

Saali sisenedes avaneb suure ruumi korrapärasus, süsteemsus ning valge värvi küllus ja steriilsus. Kõik need omadused toovad esile jõulisi graafikateoseid – eri ajastute reaansambleid ja visuaal-häälelisi pilte.

Poja soovi kohaselt

Näituse grand-avamise teeb “Südamaa. Hõbe” (1981), Eesti lipu (akrüül)värvides ainuke maalina esitatud teos. Selle tööga avaldas Meel toetust oma riigile ning protestis Nõukogude Liidu vastu. Autor on rohkem kui 50 korral keeldunud “Südamaad” müümast. Tema varalahkunud poja soov oli, et isa ei müüks ega kingiks seda teost mitte kellelegi, sealhulgas muuseumidele. Meel peab poja soovist tänini kinni.

Serigraafiatrükis (ehk siiditrükis) “Laulev puu” (1970) kuulub Eesti kaasaegse kunsti klassikasse. “Laulev puu” on üks neist 40 teosest, mille Meel lõi väikesel kirjutusmasinal 1968. aastal. Sündis konkreetse luule poeet ja kunstnik.

Suurem osa näituse töödest on kinnitatud seintele hõbedaste naeltega – augud läbi steriilsuse, korrapärasuse; läbi valgete tööde, valgete seinte. Kas autor vihjab näituse külastajale, et Eestis on kunsti ohverdamine vältimatu? Ja kui suur on see ohver? Millest tuleb loobuda, et jõuda tippkunstnike sekka? Mis on see õige edukuse valem?

Erilise koha ekspositsioonis on saanud ka vene kirjanduse suurkujud: Lev Tolstoi, Velimir Hlebnikov ja Aleksandr Solženitsõn.

Arvuti abil valmistatud digiteosel “Война и мир. Hommage: Лев Толстой” (2018) on Meele meetodi järgi kujutatud poeetilised tekstid ning vastavalt nendele tekstidele visuaalsed kujud, kujundid ja kujutlused.

“Kirjad lindudelt. Hommage Velimir Hlebnikov” (2004, 2018). Teos on austusavaldus härra Hlebnikovile, kes on üks vene futurismi viljelejaid ja veel suurem lindude sõber, nagu ka näituse autor. Austatud Raul Meel on lindusid ka asjaarmastajalikult uurinud ja nendest raamatuid kirjutanud-joonistanud, visuaalse tekstina on ta esitanud 270 Eesti linnu laulu.

Raul Meel on kui maailma rahvaid ühendav jõud, kus inimesed kõnelevad ühes keeles ja saavad üksteisest aru.

Ja kolmas digiteos – “Они наши” –, kõige raskem ja kõige arusaamatum minu jaoks, räägib inimeste hävitamisest Nõukogude sunnitöölaagrites GULAGides. Suurteose “Gulagi arhipelaagi” autor on Aleksandr Solženitsõn, kes oleks 11. detsembril tähistanud oma 100. sünnipäeva. See on selle näituse puhul väga sümboolne, kuna näitus kuulub EV 100. sünnipäeva tähistamiseks loodud kunstiprogrammi. Lisaks digiteosele on eksponeeritud palveraamat “Они наши”, mille lõpus on juhatav saatetekst eesti, inglise ja vene keeles.

Muusika ilma hääleta

Mitmed kunstiteadlased ja kuraatorid on Raul Meele loomingut nimetanud musikaalseks. Rütmi, värvi ja reaansambli kooslus loob muusikat ilma hääleta.

Noodipuldid, mille peal on eri sisuga raamatud, kutsuvad osalema Grand Concerti eelproovis, ning just nende abil saame hea ülevaate meistri raamatukunstist, tervelt 46 raamatut eesti, vene, saksa, soome, portugali ja teistes keeltes.

Raul Meele autoriraamatuid tuleb käsitada kui poeesiat, kus kohtuvad kolm olulist algkomponenti: (kirjandus) keel-kiri-sõna-lause-tekst; (kunst) tähemärkide ja tekstide visuaalne kuju ning (muusika) heli-hääl, mis kõik sünteesitakse võimalikult võrdselt kokku üheks mõjuvõimsaks poeetiliseks-kunstiliseks-muusikaliseks väljenduseks, mis suudab teose interpreteerijat peaaegu täiuslikult vallata.

Aleksandra Ehte
Indrek Aija
Raul Meel on kui maailma rahvaid ühendav jõud, kus inimesed kõnelevad ühes keeles ja saavad üksteisest aru.

Viimase ja väga tähtsa akordi lisab digiteos “Grand Concert” – energeetiline keskus, kogu ekspositsiooni ühendav siseorgan-süda, sõnatuks tegev. Digiteos, kuhu kuulub 36 osa ning mis kestab kaks tundi ja 22 minutit, koosneb digigraafilistest värvilistest piltidest ja sümbolitest, neid ühendab kõige tähtsam element – vesi, Suur Emajõgi ja Vaikne ookean.

Soovitan näitust külastada vähemalt kaks korda, sest mulle tundub keeruline haarata väljapanekut ühe muuseumikülastusega – seal on suur kogus süvenemist nõudvaid raamatuid ning suuremahulisi visuaalteoseid.