“Olen oma vastastele Londonis tundmatu suurus, kuna see on minu esimene olümpiavõistlus,” ütleb Johan Linde. Et aga olümpia kvalifikatsioonivõistlustel alistas ta paarikümne sekundiga maailma üheteistkümnenda mehe Uaine Fe Tongast ja Austraalia meistriks tulles sai jagu maailma 16. numbrist, siis usub Linde, et kuulub maailma paremiku hulka.

“Alustasin poksimisega 15aastaselt. Astusin koos oma keskkooliaegse parima sõbraga ASG poklsikubisse Adelaide’is. Arvasime, et poksimine oleks lahe ja karastaks meid. Siiski ei tegelnud ma poksiga tõsisemalt enne 18. eluaastat,” jutustab Linde oma karjääri algusaegadest.

Kuus kuud hiljem pidas ta oma elu esimese matši ja võitis. Edasi tulid Lõuna-Austraalia raskekaalutiitel oma vanuseklassis (2001) ja hõbemedal (2002) Austraalia juunioride meistrivõistlustelt.

Pärast neid saavutusi tõusis Johan Linde suure spordiriigi poksiparemikku.

Möödunule tagasi vaadates ütleb Johan Linde, et pidi kiirele edule poksiringis mujal lõivu maksma.
“2004. aasta alguseks olin sportlasena läbi põlenud. Töölt olin lahkunud, et täiskohaga treenida. Kuid kõik ei laabunud nii, nagu soovisin. Siis otsustasin kannapöörde teha, et oma tulevikuväljavaateid parandada. Alustasin õpinguid Adelaide’i ülikoolis, kus nelja aastaga (2005–2008) omandasin bakalaureusekraadi kaubanduse ja majanduse raamatupidamise erialal.”

2009. aastal asus võimekas raskekaalupoksija tööle Lõuna-Austraalia osariigi maksuametis. Linde töötab seal praeguseni, kuid paljude sõprade ja endiste võistluskaaslaste julgustamisel alustas ta õhtuti taas poksitreeningutega. Esialgu küll lihtsalt harrastussportlasena.

Nüüd on see õhtune ajaviide viinud 29aastase mehe esimest korda olümpiaringi, kus Eesti poksijad olid viimati 1936 Berliinis. Siis käisid olümpiaareenil Evald Seepere ja Nikolai Stepulov, kellest viimane võitis kergekaalus koguni hõbemedali.

Kas Johan Linde, kes oma võimsa kehaehitusega on teeninud hüüdnime Burger, suudab olla sama edukas, näitab lähitulevik.