Saksa dokumentalist Jan Haft makrovõttel kärbseseente juures. Festivali kuluaarides kõneldi tema kohta, et ta on mees, kes ei saa rahulikult magadagi, kui pole looduse filmimisel ette tulla võivale olukorrale lahendust leidnud. Foto: erakogu

Matsalu kümnendale loodusfilmide festivalile esitati 256 filmi enam kui neljakümnest riigist üle maailma. Esimest korda jõudsid Lihulasse Jordaania, Mongoolia ja Kõrgõzstani filmid.

Võistlusprogrammis konkureeris 29 linateost kahes kategoorias: “Loodus” ning “Inimene ja loodus”.

Põhiteemad olid prügi, jäätmekäitlus ja taaskasutus. Grand prix’ pälvis aga siiski n-ö puhta looduse kategoorias võistelnud töö, sakslase Jan Hafti film “Roheline universum”.

Tavaline mets

Jan Hafti film räägib nii-öelda tavalisest Kesk-Euroopa metsast, näidates seda filigraanse meisterlikkusega sealse elustiku ja liikidevaheliste seoste kaudu.

Kui üritada seda paigutada meie kultuuriruumi, võiks kaudselt ühist leida ehk n-ö uussiiruse vooluga, kus ei ole eelhoiakuid.

Me igapäevaelus, kus võimendusse lähevad negatiivsed sündmused ja teravad konfliktid, võiks “Roheline universum” oma häbenematult ilusate vaadetega mõjuda isegi intrigeerivalt: inimene on see, kes tekitab endale probleeme, milles vaevelda, kuid loodus elab oma elu.

“Roheline universum” rõhutab metsa kui kooslust, eriti just makromaailma avamise mõttes on tal hariv lisaväärtus.

Ülikoolis geoloogiat, paleontoloogiat ja bioloogiat õppinud Jan Haft on Saksa dokumentalist, kellel oma filmiettevõte, millele ta pani aluse 1996. aastal. Matsalus on tema filmid saanud varem just parima operaatoritöö auhindasid (“Mets”, Jan Haft, Kay Ziesenhenne 2009 ning “Viljapõllu saladus”, Jan Haft, Kay Ziesenhenne, Felix Pustal 2010).

Nüüdne võidufilm oli täpselt Matsalu festivali ajal tähelepanu keskel tervel Saksamaal, kus alustas turneed kinosaalides. Seda, et üks loodusdokumentaal jõuab niimoodi kinno, peetakse eriliseks sündmuseks.

“Sestpeale on filmil läinud hästi,” rääkis režissöör Haft. “Muidugi ei saa üks loodusfilm Hollywoodiga võistelda, aga ligi 100 000 inimest on kindlasti, kes tahavad metsa ka kinolinal vaadata.”

*   *   *

Paljud loodusfilmid näitavad inimeste tekitatud probleeme ja näivad lootvat, et on võimalik äratada inimeste südametunnistust. Mida teie, Jan Haft, oma filmiga loodate?

Meie filmil on ka oma sõnum. Nimelt et suurulukid meie metsakooslustesse kuuluvad. Kesk-Euroopa suurulukite fauna on olnud liikiderohke ja see oleks tänapäeval ka nii, kui meie eelkäijad poleks neid hävitanud.

Suured metsloomad hoiavad metsa avatuna, täpselt samamoodi nagu tormid, metsatulekahjud või üraskid. Vaid sellistest, piisavalt valgusküllastest metsadest leiab niisuguse metsloomade ja taimede mitmekesisuse, mida meie fim näitab.

Mis on teie arvates suurim põhjus, miks inimestele on vaja filme oma kodukoha tavapärasest loodusest?

Usun, et see loodus, mis neile on tuttav ja ukse ees, huvitab neid, selle suhtes on huvi võimendatud.

Igaüks on sellises metsas olnud. Samas näiteks tantsivat sammalt või võitlevaid põdrapõrnikaid on saanud jälgida vaid vähesed.

Mis oli “Rohelist universumit” tehes tehniliselt kõige raskem?

Jahiulukite filmimine on vähemalt meie kandis probleem. Neid on aastasadu kütitud ja nad, mõtlen metskitse, hirve, rebast ja metssiga, on väga pelglikud. Peale selle enamik metsloomi tegutseb aktiivselt öösiti. See teeb loomafilmide tegijate elu raskeks ja häid võtteid on keeruline saada.

Kas teil on unistusi filmida mingeid loodusnähtusi või looduse liike, mida praegu tehniliste võimaluste puudumise tõttu veel üles võtta ei ole ­võimalik?

Oh jah, neid unistusi ikka on. Näiteks oleks väga uhke, kui saaks ka öösiti filmida loodust naturaalsetes värvides, ilma et peaks kasutama infrapunalampe või termokaameraid. Need moonutavad loomulikke värve.

Siin, Matsalu filmifestivalil, on hakanud silma, et paljud head loodusfilmide tegijad on pärit Saksamaalt. Miks?

Saksamaal on maailma suurim ja sealjuures ka maksujõulisim teleturg. Peale selle on meil föderaalne ringhäälingusüsteem: avalik-õiguslik televisioon jaotub paljudeks riigitelevisioonideks, igal liidumaal oma. See tähendab, et loodusfilmidele on palju tellijaid.

Nii ongi Saksamaal ligikaudu 30 tegijat (sealhulgas abielupaarid või firmad), kes nende filmide tegemisest elatuvad ja kes peale muu saadavad oma filme rahvusvahelistele festivalidele.

Kui siis saad veel auhinna, on see suur tunnustus.

Meie oleme otsustanud, et järgmisel aastal sõidame kindlasti Matsallu, olenemata sellest, kas siis oleme nominentide seas või mitte.



MATSALU FESTIVAL

Tänavused auhinnad

- Festivali peapreemia grand prix – “Roheline universum”, režissöör Jan Haft, Saksamaa.

- I preemia – “Puuma!”, režissöör Uwe Müller, Saksamaa (kategoorias “Loodus”) ja “Jäätmete maitse”, režissöör Valentin Thurn, Saksamaa (kategoorias “Inimene
ja loodus”).

- Parim režii – “Iraani loodus”, režissöör Herbert Ostwald, Saksamaa (“Loodus”) ja “Sulerahvas”, režissöör Joel Heath, Kanada (“Inimene ja loodus”).

- Parim operaatoritöö – “Termiitide salamaailm”, operaator Wolfgang Thaler, Austria (“Loodus”) ja “Elusuurused mälestused”, operaator Klaus Reisinger, Austria (“Inimene ja loodus”).

- Žürii eriauhind – “Saima hülged”, režissöör Juha Taskinen, Soome (“Loodus”) ning “E-prügila”, režissöör David Fedele, Austraalia/Ghana ja “Prügivedu”, režissöör Sean Walsh, Brasiilia (“Inimene
ja loodus”).

- Lisaks pälvis hulk filme preemiaid asutustelt ja organisatsioonidelt.

Allikas: Matsalu loodusfilmide festival