Lugu sellest, kuidas ka betooni keskel võid avastada metsikut loodust, elusaid inimesi ja igavikulisi mõttepilte. Andres Putting

Kirjutasin Mathura vastilmunud haikukogumiku kohta: see on XXI sajandi raamat, ning siis meenus, et olen kasvanud XX sajandi raamatute saatel.


“XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid elemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Ühtekokku ilmus 68 köidet. Mu vanematel olid need olemas. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid pealkirju tänini. Ka enamikku kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks XXI sajandi raamat?

Mathura haikud kogumikus “Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on kahes keeles. Hiina keeles, mida kõnelevat kogu maailmas 1,2 miljardit inimest, ja eesti keeles – no miljon me emakeelt kõnelevat inimest maailmas ju küll on.


Kirjanik Mathura ehk Margus Lattik elab Raplamaa pisikeses raudteeäärses asulas nimega Lelle. Tal on oma kirjastus Allikaäärne. Haiku-raamatu kunstnik on Raplamaal Linna­aluste külas raba ääres elav Kairi Orgusaar. Pole sugugi vähetähtis, et raamat on trükitud keskkonnasäästlikule paberile, kirjutatud ja välja antud Eesti Kultuurkapitali toel.

Haiku sünniajaks peetakse XVI sajandit ja see on jaapani luulevorm. Luulevorm, klassikaline, koosneb kolmest värsist, kus tähtis silpide arv (silpide arv värssides vastavalt 5+7+5, lugesin Vikipeediast), on üks XXI sajandi teeotsimise märk just läänemaailmas.

Üks reegel on haiku kirjutamisel veel sajandite tagant – seal peab sees olema viide aastaajale. Seega sajanditetagune, lühike, täpne luulemõtte vorm, mida jaksavad lugeda ka XXI sajandi ajapuuduse küüsis olevad inimesed. Ning veel üks asi sellesse käesolevat aega iseloomustavasse ritta, raamatu annotatsioonis on viide: “Esmailmunud inglise ja hiina keeles luuleajakirjas “Voice & Verse”, juulis 2018.” Nõnda siis jalgupidi globaalses maailmas sees, ometi rahvusliku kultuuri ilming.

“Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” esitlusel Rapla kaasaegse kunsti keskuses oli parasjagu üleval Saksa kunstnike näitus. Kirjanikku ja kunstnikku küsitles Valter Uusberg, kuulajaid oli kohale tulnud viis. Seegi on XXI sajandi märk. Kultuur kõnetab üha marginaalsemat inimeste ringi, ometi ei jää ta sellepärast sündimata.

Hongkongi saarel, mille pikkuseks öeldakse 1 kilomeeter ja laiuseks 1–9 kilomeetrit, elab vähemalt sama palju inimesi kui kogu Eestis.

Haikud – sõnas ja pildis

Goethe on öelnud, et kes luuletajat tahab mõista, peab siirduma tema pärusmaile. Mathura, Margus Lattiku kirjastuse nimele Allikaäärne võib mõelda mitmeid tähendusi, aga peamiselt ikka “puhas”, “selge”, “ürgne”...


Kirjanik Mathura ütleb, et luuletaja pärusmaa on sõna. “Taevast nägin kord / tikutoosidest linna / maad polnudki, näis” on esimene haikupilt selles raamatus. Ja viimane: “nii õpime kõik / kuidas pidada meeles / igat üht sündi”.

Ja veel kaks pilti: “see mu igatsus: / koidukuma, kalapaat / kolm rida luuletust”, “ja ajaloo lõpp / on ikka ajalugu / rentslid prahti on täis”.

Kunstniku pärusmaa võib olla joon. Selles haikupiltide raamatus saavad nad kokku – sõna ja pintsliga tõmmatud joon.

Mathura ütleb, et mõtted tekkisid Hongkongis olles, aga valmisid need haikud ikkagi järellainetusena Eestis, Raplamaal Lelles.

Seda siin kirjutades jäi mind ehk enam kummitama me tänast päeva iseloomustav mõttepilt: “katkine, kaunis / uudisloost tüdinud ilm / ju kartlik kui loom”. “Üks nõue haikule on, et ta peab kuidagi haarama kõiksust ja elu olemuslikku mõtet,” ütles Mathura raamatu esitlusel. Haikupildid selles on omamoodi reisimuljed ja kogemused. Mathura ütleb, et mõtted tekkisid Hongkongis olles, aga valmisid need haikud ikkagi järellainetusena Eestis, Raplamaal Lelles.

Reisikogemus on kokku võetud väikeste piltidega ja kogu lugedes avaneb suurem lugu. Lugu sellest, kuidas ka betooni keskel võid avastada metsikut loodust, elusaid inimesi ja igavikulisi mõttepilte. “Hoolimata ülerahvastusest – Hongkongi tavaline elumaja on 50 pluss korrust – kõige selle keskel on inimeses, mõnes inimeses rahu,” kirjeldas Mathura oma kogemust.

Ühe vägeva asja ütles kirjanik ning see tunne on raamatutervikus sees: Hongkongi ümbritseb meri ja selles meres on tajutav ürgsus. “Mulle üldse tundub, et linn on väga inimese loodud, aga meri ... tundus, et seda valitsevad väga ürgsed mereolevused.”

Kirjanik ei laiendanud enda öeldut. Mina mõtlesin, et just ürgne – meri, mäed, mets, miks mitte ka kõrb, see päris inimeste loodu – aitab isegi siis, kui me seda ei märka, elada ja mõnel ka luuletada.

“silm on silmapiir – / Bruce, rusikad minulgi, / et luuletada”, kirjutab Mathura oma haikupiltide raamatus muu hulgas.