Raamatu sissejuhatuses kirjutab autor, et kui jälgite, kuidas lehmad ja vasikad mängivad, üksteise eest hoolitsevad ja kiindumust väljendavad, näete neid hoopis uue nurga alt. Kui mõistate, et loomad on isiksused, märkate, kui tihti vanemad vennad nooremaid hoiavad, kuidas õed väldivad mõnikord üksteise seltskonda ning millised pered tulevad õhtuti alati kokku, et koos magada.

Näpunäiteid mahetootmiseks

Kes viitsib süveneda Suurbritannia küla lähiajaloo karjakasvatuse nüanssidesse, saab mõjusa lugemiselamuse. Saame teada, et lehmad oskavad väga hästi inimestega suhelda ja oma probleeme lahendada (iseseisvalt vasikaid ilmale tuua); näidata üles nutikust; olla usaldusväärsed ja andestavad. Ellujäämise nimel oskavad nad vajadusel korral olla ka agressiivsed ning kangekaelsed. Näib, et emake loodus on jaganud oma erinevatele lastele üsna ühesuguseid iseloomuomadusi.

Rosamund Youngi “Lehmade salajasest elust” kooruvad autori enda vahetu osavõtu ja tähelepanekute kaudu välja briti omaaegse nii-öelda mahetalu karjapidamise viisid. Nüüd kui mahetoit on jälle ausse tõusmas, kuluvad raamatus toodud näpunäited uutele tegijatele üsna tõhusaks õppematerjaliks ära.

Et iga lehm lüpsab ainult talle omase koostise ja maitsega piima, pole paljude jaoks mingi uudis. Aga Young väidab, et nende lehmade piim ei tekita allergiat, nagu seda on juhtunud poepiimaga. Üheks põhjuseks toob ta vabapidamisega farmis karjale pakutavaid looduslikke ja rikkaliku taimekooslusega karjamaid, mis aitavad loomade seedetrakti tervena hoida.

Homöopaatiline eneseravi on loomariigis väga huvitav teema, millesse paljud teadlased on skeptiliselt suhtunud. Hippokrates olla öelnud sellise mõtte: jätke oma ravimid apteekrile, kui oskate patsienti toiduga ravida. Ratsionaalse iva kõrval saab lugeja ka hea empaatialaengu – kas või selleks, et oma kiisule või kutsule pai teha. Sellest oleks palju abi, kuna pole sugugi harvad juhtumid, mil tähelepanupuuduse või mõne tõve käes vaevlev lemmikloom lööb peremehele ootamatult küüned kätte või hambad jalga.

Rosamund Youngi kodufarmis oli vaid üks tõreda iseloomuga lehm, kes sugemist üldse ei sallinud. Teised aga… Raske poegimise üle elnud Juuli ei tundnud elu vastu enam suuremat huvi, kuni perenaine hellitades teda üle harjama hakkas. See võttis omajagu aega, kuid tasus end ära – varsti oli lehm jälle jalul ja tervis hakkas tasapisi taastuma.

Lehmad soevad oma järeltulijaid, kuid väga suur osa sugemisest leiab aset loomade vahel, kellel puudub teineteisega selge põlvkondlik side.Väga oluline on ka kehakeel. Lehmad annavad pealiigutuste abil edasi mitmesuguseid teateid. Need mängivad tähtsat rolli inimese või teiste loomade tervitamisel – näiteks pea ettepoole sirutamine ja koonuga nuhutamine. Kogu kari kasutab pealiigutusi tervitamise, äratundmise ja iga uue vasika enda hulka võtmise märgiks. Lihtne kiire pilk annab märku, et uustulnuk on registrisse kantud.

Kui pisut norida Rosamund Youngi teemavalikute üle, siis võib appi võtta raamatu eessõnas toodud briti kirjamehe Alan Bennetti tähelepaneku: huvitava asjaoluna torkab raamatus silma, et autor ei maini kordagi, kas ja kuidas väljendub isikupära olukorras, kui lehm viiakse pulli juurde. Kas mõned lehmad on teistest häbelikumad? Võimalik, et lehmadel on õigus privaatsusele täpselt samuti nagu nende omanikel.

“Lehmade salajane elu” võiks Brexiti aegu olla meile igati sobilik raamat, et loomade kaudu briti maaelu paremini mõistma õppida.

Lambad, sead ja kanad

Kuna Rosamund Youngi kodutalus peeti lehmade kõrval ka sigu, lambaid ja kanu, on nendegi kohta raamatus huvitavaid tähelepanekuid. Näiteks sea-aastal võib olla mõnus lugeda, et sead armastavad ümmardamist, rahulikkust ja mugavust. Nad teevad iga päev “voodi” üles. Sigade sabad on rõngas siis, kui neil on hea tuju. Lammastel on väga pikk mälu ja nad võivad olla väga kiindunud hooldajasse. Lambad jooksevad alati mäest üles, kui tunnevad ohtu. Kanad aga on teadmishimulised ja head suhtlejad, kasutavad selleks palju erinevaid hääletoone. Kanad laulavad, kui neil on hea tuju; armastavad kuulata muusikat.