Sellist lauda ei põlgaks ära ükski köster ega kellamees. Laua ääres ärevil vasakult alates: Bianca Mikovitš, Heli Raamets, Kristel Kirss, Piia Stranberg, Henrik Jõgeva, Hetti Meltsas ja Triinu Laan. Sven Arbet

Kevade tulekul korraldas Maaleht Oskar Lutsule pühendatud kena talupeo, kus selgus, et kirjanikuhärra kirjeldusi järgides laua katmine on igavene vaev.

“Võtke nüüd sestki ainust!” ütleb Oskar Luts alatihti oma tegelaste suu läbi külalistele, ise häbelikult rikkaliku laua suunas viibates.
Võtke sestki ainust!
SVEN ARBET

Külalised kohmavad, et ohoh-jajah, võtavad platsi, söövad ja (peaaegu alati) joovad. Mõned pühivad rasvaseid käsi kasukasse, teised vajavad lambiõli leevenduseks punsliõli.

“Kui te hakkate Lutsu järgi süüa tegema, siis mina võin osaleda Liblena,” pakub varmalt kolleeg Jüri Aarma. Ta unustab oma lubaduse kiirelt, kuid sest pole häda, Lible ninaesisega on asi ju nagunii selge. Aga mida, oh mida need kirjanikuhärra kujutatud inimesed täpsemalt söövad kevadel, suvel, sügisel, argipäeval ja üleüldse?

“Nooh...” ütlevad kaasamõtlejad nüüd pilku väärikalt lakke tõstes ja pöidlaid keerutades Eesti kirjanduse tüvitekstile mõeldes. “Tõnisson ju sõi liha ... ja ee ... noh, seal ikka oli ... veel midagi...”

Jah. Imelik tegi veidrat rosinasuppi (pane piim keema, viska rosinad sisse ja valmis ta ongi!), Kuslap praadis liha ja Toots naelutas köstri uksele silgud, kus need kuuvalgel helkisid nagu ilutuled.
Rosinasupp kaneelisaiadega. Oli kah. Või nagu Tõnisson ütles, et kui soola ei panda, eks ta siis üks lurr on.

Henrik Jõgeva

Tegelikult Lutsule ei meeldinud söögitegemine. Lugege, mis toimub ristsepeo eel köögis rätsepaemand Kiire juhtimisel, ja saate aru, et see on lüürilisele kirjanikule hullem kui sõda.

Seal ju praetakse midagi, see midagi läheb kõrbema, tihe toss ujutab üle kõik kambrid; potid keevad üle või purunevad, kuumavale pliidile kukub mõni riidenarts ja siis on koledat kärsahaisu kõik kohad täis, kas vihasta või seaks. Naiste askeldust ja siunamist kuulates pead vaatama, et jalust saad, ja kuhu sa hingeke poed siis kirjutama noid pildikesi koolipõlvest?
Oskar Lutsu kirjelduste järgi tehti köögis alati praeliha. Oli ka juhtumeid, kus vihased inimesed kiusu pärast panni kummuli keerasid ja siis andis alles tuulutada. Pildil Kristel Kirss liha praadimas palju vähema suitsu ja segadusega.

Henrik Jõgeva

Tõesti, siin aitab vaid rehe­ahi või kena rahulik sahver, kus alumistel riiulitel süldikausid ja ülemistel need pudelikesed, millel valged sildid ja kuldsete tähtedega peal Lati Pats.

Ent meie oleme võtnud ette tähistada kevade saabumist “Kevade”-teemalise sööminguga ja see peab teoks saama. Lutsu abiga või abita, aga pidulik laud nii umbes aastast 1912 saagu pööripäevaks kaetud.

Kartuhwlid koorida ja keeta

Talu köögis Raplamaal, kuhu oleme end oma kimpsude-kompsudega, kausside ja padadega möllinud, laiutab reheahi, mis on mõõtmetelt nagu väike maja. Köök ise näib olevat üle 40 ruutmeetri suur. Puhvetis läigivad liuad, pannid on reas, pliit kumab punaselt, kassidel on karv turris, reheahju ei saa keegi peitu pugeda, sest kivi võib pähe kukkuda. Ideaalne.

Ka pikk laud on olemas, kutsu või kohe ristsepeoks köster ja külarahvas kokku. Enne tahaks siiski peale rosinatega keedetud piima (ja see on tõesti üks lurr, nagu Tõnisson ette arvas) veel midagi lauale saada.

Palamuse Oskar Lutsu kihelkonnamuuseumi teadur Tiina Kivits ütleb, et menüü oligi saja aasta eest lihtne. Söödi seda, mida talus kasvatati ja mis kättesaadav oli. Liha oli enamasti soolatud, värsket sai ainult siis, kui siga tapeti. Ja et ärgu me pahaks pangu, aga õndsal Lutsul polnudki sellest eriti midagi kirjutada.

Viimaks toob Kivits välja kokaraamatu aastast 1895 ning loeb sealt õpetusi kartuhwlite stoovimiseks, kala keetmiseks ning marjasahvti valmistamiseks. “Lutsukala keeta, puhastamise juures nahk üleni seljast maha tõmmata ja keeta nagu teisedki kalad,” seisab õpetuses.

“Söödi ikka väga lihtsalt,” veenab teadur.

“Aga Tõnisson ju...!”

“Eks Luts liialdas ka oma­jagu.”

Me ei taha sellega leppida. Loeme taas üle kirjeldused Kiire ristsetest ja Tootsi pulmast.

Vanemate inimeste pinnimine annab juurde teabe, et talu pidulaual oli kindlasti nisujahust sai. Nisu kasvatati eelmise sajandi alguses veel vähe, kõik veskid seda ei jahvatanudki ja poest osta oli kallis. Nii et saiategu oli juba ise eriline asi, kuigi toonane sai meie mõistes üsna lihtsake – panniga ahju ja sealt kõhtu.

Tartus resideeruv Maalehe ajakirjanik Heli loeb Lutsu mälestustest, et kirjaniku noorpõlves söödi ühisest kausist hapupiima ja keedeti kala, mida järvest kätte saadi. Näiteks särge. Toit oli kärbseid täis ja need lendasid sööjatele suhu.

Veebitoimetaja Triinu võdistab õlgu. Tema meelest on Luts kõik ära petnud: tundub, et muudkui räägitakse toidust, aga kui vaatama hakkad, siis polegi midagi.

Ta ei ole ka suurem keedukalasõber ning pakub, et võib panustada poolvillase (Põhja-Eestis) ehk kärutädipudruga (Lõuna-Eestis) ehk mulgipudruga (üldiselt teada nimetus). Kui igaüks on saanud aru, mis toidust jutt, kiidetakse see kohemaid heaks.

Särje asemel otsustame keeta koha.

Heli lubab omalt poolt teha sellise rosinasaia, kus rosinaid on tõesõna nii et mustab.
Kus need rosinad siin siis on?

Sven Arbet

K. M. Uhhuu tuleb appi

Veidi aitab toitude leidmisel edasi Lutsu Tartu tuttav Karl Martin Uhhuu, kes Eesti meditsiiniajaloos võiks kanda tiitlit “imeline terveneja” – tema ravis end haigeks jäädes apukapsa ja hästi soolase lihaga ning sõi peale eeringat sibula ja pipräga ja mõne kämblatävve apukurke. (Ah ja muidugi iniin, tärpentin, palderjalg, riitsinuseõli ja mõni lahkam ... tiiäte küll ... ja siis aspiriini sakuskass mann – süük enäb sisse es lähe... No mes sa tiit või ollet!)

Kuuldes, et oleme järjega K. M. Uhhuu juures, sekkub asjatundja ehk minu ema. Mulgimaal kasvanuna ja Tartus koolis käinuna tunneb ta end Lutsu teemal koduselt ning võtab enda peale nood ätikuga eeringad, silkude soolamise ja peenema rahva roa – rukkitainas (rukkijahu, muna, ühe muna kohta kaks supilusikat vett, segada paras tainas, kuhu lihaviile sisse surgata) soolapeekoni praadimise.

See viimane pipstükk pälvib marulise heakskiidu ka neilt, kes rasvast liha esiti kahtlevalt piidlevad. Ema kurdab, et “soolapeekon pole tänavapäeval enam soolane” ja mühiseb omaette, et pole muud parata, kui tuleb jälle hakata liha ise tünni panema. Silgud soolab ta ka seepärast oma käega, et saaks õiged.
Toots naelutas köstri uksele silgud, mis kuuvalgel särasid nagu ilutuled. Tõesti kena.
Henrik Jõgeva

Mu eakas vanaema Saare­maalt teatab, et ka silgud olid varasemalt “tükkis suuremad” ning neid “oli ikka kena puhastada”. Soolasilgud leotati ja keedeti kartulite peal ära ning lasti teinekord koos pekiga veel pannilt läbi. Vahel tehti sinna jahukaste peale. See olnud tõeline maiusroog!

Otsustame jääda keedetud koha juurde ning serveerida seda Poola moodi, mis tähendab, et puhastatud, kuid koos peaga keedetud kala valatakse üle sulavõi ja hakitud keedumunaga.
Koha Poola moodi: keedetud kalale on valatud sulavõi maitserohelise ja hakitud keedumunaga. Suurepärane!
SVEN ARBET

Veidi seda sinist suitsu

Kui oleme selgitanud, et Tõnisson sai süüa a) keedetud soolaliha, b) ahjuliha, c) suitsuliha, siis keedamegi piraka tüki sealiha lihtsalt mõningate vürtsidega ära, kuni see kenasti kondi küljest lahti tuleb. Teab mis iludus sihuke lihakäntsakas laual ei ole, aga maitsele pole midagi ette heita. Lisaks saab keegi hiljem kondist üdi välja lutsutada (veel üks kaduvaid ja unustusse vajuvaid väärtusi).

Ema satub hoogu ja tuulab oma retseptides. Ta leiab pusara väljalõikeid, millest üks on pärit Maalehe ilmumise algusaegadest, kus õpetatakse, kuidas vaesel ajal vähese rahaga 50 inimesele peolauale salatit teha.

Maakodu toimetaja Kristel tuhnib välja koguni oma vanaema kokanduskoolis hariliku pliiatsiga üles kirjutatud retseptid ning loeb neist meile lõike ette.

Kristel otsustab valmistada kohupiimakorpe. See on hea, sest ta on kindla käega küpsetaja ning meeldiks ka Lutsule väga, sest suudab köögis ära teha kõik asjad kiiresti, peaaegu märkamatult, ilma tossu ja kolinata.

Selleks et liha pannil ajastu­truult siniselt suitsema saada, peab Kristel kõvasti pingutama.

“Mina,” lubab kujundaja Mari, “võin keeta kartuleid.”
Sellist lauda ei põlgaks ära ükski köster ega kellamees.
SVEN ARBET

Ent päev enne söögikeetmist kukub ta jääl pikali, vigastab õlga ja peab kogu trianglit jälgima eemal pehmel padjal istudes. Ta saab kruusiga kohvi, oigab kurvalt, suudab end aeg-ajalt koguda just nii palju, et kassi pildistada.

Kartulid keedab pott ära omasoodu.

Ma ise ujutan keedukalaga jahmerdades keeva veega üle Heli näpud, aga ta röögatab ainult korra ja saab hiljem kahvlit käes hoida küll.

Maalehe sõbrad Henrik ja Piia on saabunud temaatilise toiduga, selleks on kausitäis kasukasalatit ja eheduse mõttes on neil päris kasukas ka kaasas.

Henriku ja Piia lemmikuks saab silkude uksele naelutamine. “Kui veel ette kujutada, kuidas kuu neile peale paistaks...” venitab Piia. Jajah.

Pärast ettevalmistusi ja poolt päeva sekeldamist ning pliidi alla puude toppimist on laual mulgipuder, sült, keedetud liha, praetud liha, suitsukoot, praetud soolapeekon, heeringas, soolasilgud, koduleib, kartul koorega ja ilma, hapukurk, marineeritud seened, hapukapsas, kasukasalat, keedetud koha, rosinasai, kohupiimakook ja kohupiimakorbid, rosinasupp, õunad ja sümboolsuse mõttes üks kapsapea.
Keedetud liha, suitsutatud liha ning moepärast õuna ja kapsast ka.
SVEN ARBET

Oleks laps, keda ristida, võiks peoga joonelt pihta hakata. Kuna pole, siis laulame üminal “miiiinge üüüles määägedelllle” ja kuulutame kevade alanuks.

Oskar Luts ise, kelle sünnist möödus 7. jaanuaril 130 aastat, oleks meie ettevõtmist kirjeldanud ilmselt nii: naised tõid lauale mitmesuguste toitudega kausse ja taldrikuid.

Ja nii see ju oligi.