Maarja Kruusmaa: Miks robot ei võiks hääletada?

Maarja Kruusmaa on ebaprofessorlik sportlik teadlane, kes otsib robotitele eeskuju looduse mudelitest. Tulevikutehnoloogia on tema kujutluses üha nähtamatum.

Kui palju siin tõepõhja all on, kui väidan, et esimene robot võis näiteks olla kiviaegne püünislõks. Tuli neandertallane, kaevas augu, kattis selle okstega ja läks tagasi koopasse magama. Hommikuks oli jänes lõksus. Või mammut. Lõks töötas iseseisvalt ja sihipäraselt.

Huh! Hea mõte. Pakun omalt poolt välja sama iidse nipi. Nimelt esimese tehnoloogilise võtte: kui moodustate peopesas lohu, siis saab sellega vett ühest kohast teise kanda: nii-öelda veekandmise tehnoloogia. Muide, siiani patenteerimata. Kas te ei tahaks ise sellele patenti võtta?

Huh! Nüüd on minu korda öelda: hea mõte. Aga ikkagi see püünislõks – mis ta on?

Oleneb definitsioonist. Kui defineerida, et robot ongi üks automaatseade, siis – vabalt.

Aga nagu me teame, on roboti definitsioonid väga erinevad. See, mis mulle meeldib (ma ei ütle, et see ainuke on, aga õpetan seda oma tudengitele): robot on intelligentne link tajumise ja tegevuse vahel.

Ta saab maailmast informatsiooni ja tal on täiturid, millega saab maailma (füüsikaliselt) muuta.