Kui seni on Maian Kärmas end jaganud peamiselt hommikuprogrammi vedamise ja Raadio Tallinna muusikavaliku koostamise vahel, siis alates juulist hakkab ta juhtima ka igal laupäeval eetrisse jõudvat saadet “Plaadipõgenik”. Foto: Karin Kaljuläte

Neljandat aastat raadios töötavale ja vaid kord nädalas "Vikerhommiku" juhina eetrit väisavale Kärmasele ei mahtunud pähe, et kolleegid teda tublisti staažikamatele saatetegijatele eelistasid.

 Laulud üksikule saarele

"Maian on väga pühendunud inimene," otsib toimetaja Lauri Hussar kõrge tunnustuse põhjusi. "Ta teeb kõike nii südamest, et kõrvalolijatel hakkab lausa piinlik, et nemad nii hingega ei tegutse."

Kolleegipreemiaga pärjatud Maian tahab, et raadio oleks inimese sõber ning naudib, et saab kuulajate laupäevahommikuid meeleolukaks muuta.

"Mulle on esmatähtis minna eetrisse heatahtlikult ja anda kuulajatele rõõmu ning lootust," kostab Maian. "Isegi kui pean neile lugema uudise auto alla jäänud jalakäijast või Vihterpalu metsapõlengust, püüan jätta õhku teadmise, et kõik saab lõpuks ikkagi korda."

Aga kuna keegi pole täiuslik, tuleb ka Maiani raadiotöös ette hetki, mil ta ise ka täpselt ei taipa, mis juhtus. Või kuidas juhtus. Viimati oli selline olukord kaks nädalat tagasi, kui ta laupäevahommikustele ärkajatele "Ohtlikku liiklemist!" soovis. Pärast muidugi palus vabandust.

"Kui ma hommikusaate jooksul kas või ühe sellise vea teen, siis taon pärast seda üsna korralikult pead vastu lauda - piltlikult muidugi," ohkab Maian Kärmas. "Olen selliste asjade suhtes enda vastu üsna karm. Aga kõigil juhtub. Saatejuhid on unustanud otse-eetris oma nime ja enda saate nime, mina ei suutnud ükskord sõna "Volkswagen" välja hääldada."

Kui seni on Maian end jaganud peamiselt hommikuprogrammi vedamise ja Raadio Tallinna muusikavaliku koostamise vahel, siis alates juulist hakkab ta juhtima ka igal laupäeval eetrisse jõudvat saadet "Plaadipõgenik".

Varasematel aastatel ühe tunni kestnud saate asemel on sedapuhku tegu kahetunnise programmiga, kus kutsutud külaline laseb kõlada enda valitud muusikapaladel ja põhjendab nende tähtsust oma kujunemisloos. Üks esimesi külalisi on filmikriitik Lauri Kaare ning Maian Kärmas on ootusärevusest juba ette üsna õhevil.

"Mulle tundub, et inimesed avanevad muusika kaudu palju paremini, seega on tegemist väga tänuväärse saateformaadiga," nendib ta ja tunnistab, et ehkki intervjueeritava rolli ei kipu, on "Plaadipõgenik" just seda tüüpi saade, mida ta ka ise meelsasti külalisena väisaks.

Muusikapaladest, mida saatesse kaasa võtta, tal igatahes puudu ei tuleks - pigem võiks probleemiks osutuda lugude liiga suur valik. Sest sedasorti muusikat, mis Maiani jaoks märgilist tähtsust omavad ja mida ta üksikule saarele rännates kindlasti reisikotti pakiks, on ohtralt.

Kõigepealt mõistagi The Beatles. Maiani biitlite-vaimustus sai alguse kultusbändi 1968. aastal ilmunud topeltalbumist "The White Album", mille imeilus kujundus ja plaadilt kõlanud muusika noore naise silmad veel praegugi särama paneb.

"Biitlite lauludel on äärmiselt geniaalne ülesehitus," tõdeb Maian Kärmas ja tunnistab, et kogu tema looming on sellest ühel või teisel moel tiivustust saanud.

The Beatlesi plaat jõudis koju tänu Ida-Saksamaal õppinud isale, kuid järgmised muusikalised mõjutajad olid pärit Maiani vanema venna, ajakirjanik Mihkel Kärmase lemmikute hulgast. Kui Mihkel kuulas iiri folki, jäi natuke sellest ka Maianile külge. Kui vend läks soulimate palade peale üle, leidis ka väikeõde Mr Lawrence'i ja Compromise Blue' äärmiselt sümpaatsed olevat.

 Kiidab Rauno Pehkat

Maiani hilisemad armastused on seotud pigem kammerlikuma ja džässilikuma muusikaga - piiri tagant Nat King Cole ja Ella Fitzgerald, kodumaistest kitarrist Ain Agan ja saksofonist Raivo Tafenau. Neist rääkides paisub Kärmase hääl vaimustusest, justkui istuks ta samal ajal kõnealuste artistide kontserdil ja laseks mõnusal muusikal end mahedalt paitada.

Ta ei saa mööda minna ka isamaalistest lauludest ja tunnistab, et peab Heino Elleri "Kodumaist viisi" kõige ilusamaks klassikaliseks teoseks. Ning et Peep Sarapiku pala "Ta lendab mesipuu poole" ei suuda Maian iialgi korralikult lõpuni laulda - lihtsalt lõug hakkab värisema ja pisarad pole kaugel.

Aga tema viimase aja üks parimaid kontserdielamusi pärineb üllatuslikult hoopis endise korvpalluri Rauno Pehka esinemiselt.

"Ta on tohutult karismaatiline ja südamlik esineja," kinnitab Maian. "Enamik inimesi, kes on tema kontserdile läinud kirtsus ninaga, on sealt vau-efektiga tagasi tulnud."

Iseäranis ohtralt kiidab ta Rauno Pehka tekste - need olevat nõnda siirad ja kaunid, et Maianil kadus igasugune tahtmine ise laulusõnade kirjutamisega jätkata.

"Maailmas tehakse tohutult palju ilusat muusikat, see tuleb lihtsalt üles leida," tõdeb Maian. "Kõik see, mida raadiod meile lasevad - Madonnast alates ja Justin Timberlake'iga lõpetades -, on ainult jäämäe tipp."