Männa seemned Hiiumaalt New Yorki

Kirjanik Tõnu Õnnepalu värskelt publiku ette jõudnud näidendi “Vennas” nägemine kinnitas rõõmu, et meie dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.

Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Tõnu Õnnepalu püüab näidendites “Sajand” ja “Vennas” mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata pessimistlikule alatoonile, ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga, ning just see teeb need lood elusaks.

Tema esimeses näidendis “Sajand” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. Möödunud nädalavahetusel esietendunud “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.