Kui keegi oleks Annika köögiaknast taibanud varahommikul sisse piiluda, siis oleks erksad külanaised ta kohe tabanud, küsinud, mis ta seal toimetab, ja võimalik, et kiluleivagi pihku andnud. Bianca Mikovitš

Harjumaal asuv Suursoo on kolmveerand kuus hommikul tintpime. Üsna külm on ka. Ainult üks maja on tuledes – väljas põleb prožektor, sees on lambivalgel näha ringi tõttavat perenaist. Tundub, et laud on kaetud. Vana ning pime koer Salme seisab kuudi ees ja on segaduses. Tema graafiku järgi peaks maja veel vaikne olema.
Umbes viis minutit enne kuut läheb taevas autotuledest heledamaks ja üksteise sabas saabub hea mitu masinatäit naisi – kõik nad on tulnud Annikat üles laulma.
Ajakirjaniku ajus tekitab see väikese lühise, umbes nagu vanal ja pimedal koeral Salmel. Elus on üht-teist ette tulnud, kuid varahommikul täistallalt sprinti kartulisalati ja täidetud munaga mitte.
Suursoo küla naistel pole aga mingit lühist, neil läheks nagu eelmise päeva jutt poolelt sõnalt edasi. (Üks päris kena mees on vallaliseks jäänud ja lasteaeda toodi uute laudade pähe vanad. No kui ikka kisa ei tõsta, siis...!)

Avalehele
0 Kommentaari