Minu teine Tartu Maraton
Mu ainus dilemma oli: kas minna jahtima paremat kohta või sõita nagu esimesel korral, koos fotokaga, püüda pildile maratoni ilusaid hetki ja huvitavaid sõitjaid. Võtsin kaamera rajale kaasa, aga lõpuks ei teinud mitte ühtegi pilti.
Külma ilmaga hirmutamine mõjus sedavõrd, et sõitjad olid end korralikult riietesse mässinud ja näod hoolega kinni teipinud. Ega omi tuttavaid või muidu kuulsaid nägusid sõidu ajal ära ei tundnud – totaalne maskiball suusarajal. Juba mõne kilomeetri pärast hakkas rajale pudenema kindaid, mütse, maske, salle. Ka Levandi soe soovitus maratoniks, et ajaleht püksi pista, osutus lühiajaliseks vajaduseks, mistõttu langes lumele hulga kasutatud makulatuuri.
Päris massiliselt, märksa rohkem, kui eelmine kord, tuli ette suusakeppide purunemist. Mõni mees nühkis 1,5 kepiga mäest üles, teisel oli teravik otsast läinud. Üks vana tuttav maratonihunt oli kukkudes murdnud rangluu, teine tuttav vajas pärast õnnetut õhulendu valuvaigiseteid. Liikumine suurtel kiirustel ja hulga kaupa, kui parafraseerida klassikuid.
Enese sisekaemusi viie ja poole tunni jooksul jälgides, oli huvitav, et seekord esines ootamatuid nõrkusehetki, ja seda juba raja esimesel kolmandikul. Võis see olla külmast ilmast?
Paar energiageeli, glükoosi ja rajaäärne toiduabi aitasid raskemast üle saada. Viimane kolmandik läks päris tugevas tempos, ainus ehmatus oli, kui jalalihased tahtsid krampi tõmbuda. See oli uus kogemus suusarajal. Ka sõrmed märgades sõrmikutes läksid poole maa peal külmast kangeks, kuid aktiivne liigutamine võttis lõpuks külmatunde. Ja lagedamatel laskumistel Peebu ja Palu vahel, kui tuul peale käis, läks pilt udusemaks ja näis nagu hakkaks vasak silm ära jäätuma.
Kui oled üle 40 versta maha uhanud, siis ei jõua enam sellistele pisisasjadele suuremat tähelepanu pöörata. Peaasi, et finišisse jõuaks. Olgu aeg ja koht milline tahes, lõpuks on ikka hea ja uhke tunne.
