“Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit tee äärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak Tuksam, kui pärin, kuidas tema naine saab Tuhalaane metsast Turu Ülikoolile tööd teha. Mastiinterneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. “Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Jõudsime Odessasse välja. Kahe peale oli 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Pajatame hakatuseks reisijutte. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. “Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja tema sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: