Kaja Naarits (vasakul) ja Liina Sauk tõdevad, et mitmeaastane kursus oli küll raske, ent andis palju kasulikke teadmisi, kindlust ja eneseusku, mis edasises töös ära kulub. Foto: erakogu

“Väga tublid naised,” kiidab Rahvakultuuri Arendus- ja Koolituskeskuse metoodik Kaja Tammik – just selle keskuse juures rahvatantsujuhtide kool tegutsebki. “Kuidas nad peegli ees järjekindlalt samme harjutasid ning rahvatantsu oskussõnastikku padja all hoides magasid...”

Õpingud tähendasid igas kuus kolme pikka koolipäeva, mil võhmale võtvad treeningud vaheldusid teoreetiliste loengutega, juhendajateks Eesti parimad tantsuloojad ja -õpetajad eesotsas Ilma Adamsoni ja Ülo Luhtiga.

Kursuslased said ohtralt teadmisi tantsu ajaloost, etnograafiast, rahvarõivastest, treeningtunni ülesehitusest, tervishoiust, tantsuloomest ja paljust muust.

Mees on rühma sponsor

“Algul tundus nii mõnigi tund meile üle jõu käivana,” tunnistab kooli lõpetaja Liina Sauk. “Pole lihtne alustada klassikalise või karaktertantsuga, kui pole sellega enne tegelnud. Kuid harjutamine ja suur tahe teevad oma töö ning kõik on võimalik.”

Tema kursuseõe Kaja Naaritsa sõnul oli kõige keerulisem tantsukirjeldustest aru saamine, vajalike sammude arusaadav selgitamine ning nende ühitamine muusikaga.

“Raske oli muidugi, aga paljud asjad said tublisti selgemaks,” kinnitab sekretär-raamatupidaja abina töötav Kaja Naarits, kes on ühtlasi tantsuansambli Savijalakesed kahe rühma juhendaja.

“Kui ma enne olin tantsuõpetajana nõrk, siis nüüd olen hea,” arutleb Naarits. “Aga selleks, et väga heaks saada, tuleb õpitut praktika käigus järjepidevalt kasutada.”

Tartu Mart Reiniku gümnaasiumi huvijuhina töötav Liina Sauk, kes juhendab kaht noorte segarühma ja üht neiduderühma, sai koolist samuti palju kindlust ja eneseusku. Ise eri ansamblites tantsides oli tal praktilisi kogemusi küll palju, ent õpetamisoskust jäi vajaka.

“Nüüd on hoopis julgem rühma ette minna, sest tean, mida räägin,” lausub Liina Sauk. “Juhendaja peab oma tantsijatest ikka sammu eespool käima.”

Kõik rahvatantsujuhtide kooli õpilased on pika tantsijastaažiga, paljudel on ka juhendada oma rühm või lausa mitu. Kui naiste huvi kooli vastu on alati olnud äärmiselt suur, siis mehi on nende hulka sattunud haruharva. Seekordse lennu alustajate hulgas üks andekas mees küll oli, aga välismaale viinud töö sundis teda tantsuõpingutele kriipsu peale tõmbama.

“Eks tantsujuht ole rohkem naiselik amet, kuigi see pole sugugi kerge töö,” nendib Kaja Tammik. “Palgad on ka väikesed ega toida ära. Harvad pole ka juhtumid, kus tantsurühma naissoost juhi abikaasa peab kogu rühmale sponsoriks olema.”

Üheskoos suurele peole

Koolitusel osalemine nõudis ka kõikide õppijate perede ja tööandjate mõistvust ning vastutulekut.

Ka pidid osalejate lapsed, keda on kokku 35 ning mõned üsna väikesed, leppima sellega, et nende emad tihti kodust eemal labajalavalssi, muhu kannanööri ja libliksammu harjutasid.

“Kodustel tuli meie äraolekuga lihtsalt leppida, sest nad said ju aru, miks me seda teeme,” ütleb Liina Sauk.

Kuna õppetöö toimus programmi “Täiskasvanute koolitus vabahariduslikes koolituskeskustes” raames, sai tänavune lend tänu Euroopa Sotsiaalfondile ja Eesti riigile õppida tasuta. Vaid Tallinna kohalesõidu, ööbimise ja söömisega seotud kulutused tuli endal kanda.

Ehkki kooli lõputunnistused on naistel juba käes, saab kursus piduliku lõpu 12. juunil Jõgeval toimuval naiste tantsupeol, kust kõik kursuslased tantsijatena ning paljud ka rühma juhendajatena osa võtavad.

Järgmine rahvatantsujuhtide kursus peaks algama tuleva aasta jaanuaris, ent kuna nimetatud programm lõppes, peavad huvilised suure tõenäosusega selle eest siis ka ise õppemaksu tasuma.

“Loodan, et rahaline külg ei takista inimestel õppima tulemast,” kostab Kaja Tammik. “Huvi on igatahes juba praegu väga suur – kursus on uskumatult populaarne.”