Nõukogude ajal sai jaanipäevast kevadkülvi võidupüha
Teise maailmasõja ajal aset leidnud pööre Jossif Stalini religioonipoliitikas tõi kaasa teatud ajutise taganemise religiooni ja kiriku otsese hävitamise kavadest. Okupeeritud Eestis väljendus see näiteks jõulupühade legaalses tähistamises nii 1945. kui 1946. aastal.
Seejärel tundsid kommunistid end aga sedavõrd kindlana, et kustutasid jõulud nõukogulikust kalendrist ning alustasid aktiivset usuvastast võitlust. Samal aastal tehti algust jaanipäeva kujundamisega nõukogulikuks rahvapeoks.
Ülesanne oli seda keerulisem, et jaanilaupäeva oli iseseisva Eesti ajal tähistatud ka võidupühana. Ürgsete, kiriklike ja rahvuslike motiivide kokkulangemine oli selle päeva puhul nähtavasti nii tugev, et jaanipäeva ei saanud otseselt keelata (nagu jõule) ega ka vaikimisi sallida (nagu näiteks lihavõttepühi). See tuli täita nõukoguliku sisuga.
Kevadkülvi võidupidu
1947. aasta 14. juunil saatis ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kultuurhariduslike Asutuste Komitee Klubide Valitsus ringkirja maakondade ja vabariiklike linnade kultuurhariduse osakondadele, milles soovitas hakata läbi viima jaanipäeva kui traditsioonilist rahvapüha.
“Jaanipäev on tuntud meie rahvale juba ürgajast peale rõõmupühana, mida hilisemal ajal oma huvides püüdsid ära kasutada ka usukultused. Ometigi säilusid Jaanipäeva rahvapärasused nii sisult, kui ka kombeliselt,” teatas kiri. “Jaanipäev oli kevadkülvi võidupiduks ja lõikustööde avapiduks (algas heinategu ning järgnevalt viljakultuuride lõikus). Jaanipäeva pühitsemises on küllalt progressiivset mõtet ja sügavaid rahvalikke harjumusi.”
Järgnevalt andis klubide valitsus konkreetseid juhtnööre nõukoguliku jaanipüha tähistamiseks. 23. juuni õhtul rahvamajade juures, parkides ja mujal algavaid pidustusi tuli alustada spordivõistlusega, järgnevalt aga korraldada miiting.
“Miiting peab kujunema kohalike inimeste sõnavõttudega kevadkülvi tööde saavutuste ning eesrindlaste ära märkimiseks, rahva üleskutseks järgnevate tööde edukaks läbiviimiseks,” jätkas dokument uute jaanikommete õpetamist. “Kui jaanituled on süüdatud, korraldada laulukooride, ilulugejate jt esinemisi. Siinjuures soovitav Laulupidust osavõtjate kollektiividele edu ja õnne soovida pidurahva nimel. Rahvapidu lõpuosas esinegu tantsud ja mängud murul, vaja korraldada rahva nalja-mänge ja -võistlusi. Vaja organiseerida rahvalaule, uute nõukoguliste laulude laulmist kogu pidurahva poolt.”
Lisaks soovitas klubide valitsus pidupaika temaatiliselt kaunistada, panna sinna üles plakateid ja loosungeid, eesrindlaste autahvleid ning vitriine töösaavutuste näidetega. Jaanipeol pidi toimuma kirjanduse müük ja loterii.
Ka lapsi ei unustatud: nende tarvis tuli organiseerida eriüritusi pidupaiga ligiläheduses, püstitada kiiged.
“Jaanipäeva rahvapidule on soovitav kutsuda šeffe ja külalisi naabrusest,” lisas dokument.
Leegitsev viisnurk
Nii legaliseeriti jaanipäev nõukoguliku rahvapeona, ehkki erinevalt Läti NSVst ei andnud Eesti kommunistid jaanipäeva rahvale vabaks. Ametliku jaaniõhtu programm pidi olema detailideni viimistletud ja kooskõlastatud. Eesti Ajalooarhiivi fondides on säilinud mitmeid stsenaariume nõukoguliku jaaniõhtu läbiviimiseks.
Näiteks Karksi-Nuia lossimägedes 1958. aasta 22. juunil peetud Abja rajooni suurejoonelise rahvapidustuse keskmes oli omaloominguline sõnalis-muusikaline ja tantsuline põimik “Tulge jaaniku tulele”.
“Meie rahvas aegu näinud,
aegu näinud piina tunnud.
Ainult pisut rõõmuaega,
rõõmuaega iluaega,
kus võis künda oma põllul,
muret kanda oma õlul,
vene rahva naabrissa
suure rahva sõprusessa,”
sedastas selle avaleelo, andes seejärel lühikese ülevaate vene rahva sõprusele järgnenud raskest orjaajast penirüütlite kurja karja all ning õnneaja uuest algusest alates nõukogude korra kehtestamisest.
Siis saabus hobuse seljas lavale Jaan, keda saatsid rahvariides tütarlapsed pärgadega. Meeskoor esitas laulu “Jaan läheb jaanitulele”, misjärel Jaan kolhoosirahvast tervitas.
Kuid järgnenud programm oli tõepoolest rahvalik, sellesse mahtusid eesti rahvatantsud, köievedu, torupillimäng, puhkpilliorkestri etteaste, vägikaikavedu ja palju muud. Eeskava lõpus moodustasid Nuia kultuurimaja karaktertantsijad õie kujutise, teised esinejad aga võtsid kätte põlevad tõrvikud ning moodustasid õie ümber leegitseva viisnurga.
Lenini asemel haldjad
1976. aasta 23. juunil Viljandi lauluväljakul peetud jaaniõhtu programmis oli “kevadkülvi võidupüha” retoorika ja lömitav nõukogulikkus juba asendunud sõnajalaõie kujundiga, jaaniööd esitati armunute ööna. Vaid möödaminnes mainiti luulevormis, et Viljandi rajooni põllumehed on “efektiivselt täitnud liha, piima ja munade poolaastaplaani” ning sellega ära teeninud õiguse väikesele hingetõmbepausile jaaniõhtul.
Vahel ühitati jaaniõhtu tähistamine kuupäevaliselt Eesti NSV aastapäevaga 21. juunil. Just sel päeval toimus Viljandi lauluväljakul jaaniõhtu näiteks 1986. aastal.
Kava aga oli selleks ajaks juba läbinisti rahvalik ja rahvuslik: programmis seisid tuljak, kosjatants, reinlender ja “Mu isamaa on minu arm”.
Rahvalaulude ja -tantsudega esineti sel päeval üle kogu Viljandi linna. Eeskava oli üles ehitatud sisult täiesti ebanõukoguliku mõistujutuna Koidu ja Eha pööripäevakohtumisest taevavõlvil.
Jaanipäeva kiriklikku tausta muidugi ei mainitud, küll aga võis juba propageerida haldjausku: “Ja teate, et Jaan oli vanade rahvauskumuste järgi viljakasvataja haldjas, Mardi vend, kes ilmub jaaniööl kõigi teiste haldjate ja surnute hingedega kodukoha hiitesse, põldudele ja koplitesse. Ta on kõige õiglasem haldjas, kes annab igale inimesele saaki tema töö järgi ja karistab laisku ning loodreid vaesusega. Nii et head Jaani leidmist!”
Ajalehe Tee Kommunismile reporter Aime Kivistik nentis hiljem oma peoülevaates, et ilus taidlusprogramm takerdus ja sai ootamatult otsa, kui esinenud kollektiivide juhtidele hakati jagama tänukirju. Ka tundus talle veidrana, et ametlikule eeskavale ei järgnenud tantsu.
“Vähemasti tunnike võinuks lauluväljakul tantsugi olla, kapellid olid ju laval, puhkpillivalss oleks tantsuks samuti kõlvanud, kuid tegelikult läksid kõik laiali,” heitis ajakirjanik rahvapeole ette rahvakaugust.
“Võiks ju jaanipäev ikka olla terve pere pidu, kuhu passib tulla nii noortel kui vanadel. Me oleme ju nad muidu omavahel nii ära lahutanud ja lahterdanud, et isal ja pojal või emal ja tütrel ei passi enam ühte seltskonda tulla. Kui hakkaks neid nüüd uuesti kokku viima...” kirjutas Kivistik.
Heina või püssirohu lõhn?
Läks vaid mõni aasta ning isad ja pojad said võimaluse hakata ühiselt käima võidupüha paraadidel, mida taasiseseisvunud Eestis 23. juunil korraldama hakati.
Hilisnõukogulike sõnajalaõie-jaanipäevade järel mõjus säärane pööre paljudele ehmatavalt. Politoloog Iivi-Anna Masso nimetas 1999. aasta juunis Eesti Päevalehes ilmunud artiklis seda jaanipäeva kohatuks militariseerimiseks, mida ei söandanud ette võtta isegi sovetid.
“Lugesin jaanipäeva järel õudusega, et Valgas tähistati võidupüha sõjaväeparaadiga,” kirjutas Masso.
Ta jätkas, et vanasti, isegi nõukogude ajal, seostus jaanilaupäev eelkõige lille- ja heinalõhna, tantsu ja tralli, sõnajalaõite ja tärkava armastusega. Nüüd siis kahurite ja sõjalennukitega?
“Kahtlemata oli võit Landeswehri üle 23. juunil aastal 1919 oluline Eesti ajaloos. Aga kas on sama oluline tähistada seda ajaloolist sündmust militarismi ülistamisega?” leidis
Masso.
