Me istusime tekil või kajutilael, jälgisime uniselt järskude kallaste emaileeritud peegeldusi järve hõbedaselt mustavas vees ning kuulasime ühe kõrvaga muinaslugusid, mida Arvid ja Maia lastele ette ketrasid.

Oli peaaegu kesköö, kui jõudsime järve kaugemasse otsa ja hakkasime pimeduses kobamisi otsima sissepääsu kanalisse. Heino, kes põlvitas vööris, pootshaak vette lastud, et hoiatada meid madalvee eest, hüüdis äkitselt: “Kuulake! Kas te kuulete seda? Kirikukella helin!”

Kuskil kaugel eemal löödi kella ning selle helin muutus üha valjemaks ja valjemaks.

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: