Pilt on illustratiivne Foto: Karin Kaljuläte

Maarjapäevi on meil neli: paastukuu paastumaarjapäev, heinakuu heinamaarjapäev, lõikuskuu rukkimaarjapäev ja mihklikuu ussimaarjapäev.

Rukkimaarjapäev on keskne rukkikülvi tähtpäev.

Eesti rahvakalendris poolitab rukkimaarjapäev rukkikülviaja, kusjuures rukkimaarjapäeval endal ei olnud külvamine soovitav. Vanausulised pühitsevad seda päeva vana kalendri järgi 28. augustil. Rukkimaarjapäev on looduse fenoloogiliste muutuste näitaja nagu lauritsa- ja pärtlipäevgi (vesi jaheneb, konna suu “jääb kinni”, õuntele tuleb maitse). Viljandi kandis vaadati rukkimaarjapäeval, kas külikured kõrgelt või madalalt ära lendavad.

Kui kured kõrgelt lendavad, siis ennustati pikkade rukiste kasvu, kui madalalt, siis jääb rukis ka lühikeseks.

Nõos arvati, et kui rukkimaarjapäeval on kuiv ilm, tuleb kuiv ja soe sügis.

Mida lauale panna?

Rukkilõikuse või -külvi lõpu tähistamise puhul pandi perele mõnikord ka paremat toitu lauale. Tarvastu kandist on teada, et rukkimaarjapäevaks tehti uudist – rukkileiba ja keedetud kitseliha. Keila ümbruskonnas laskis tubli peremees tuua viina, praadida liha ja teha kooke. Hanila kandis olevat jälle rukkimaarjapäevaks tanguputru keedetud.

Kohati, kuid siiski üpris juhuslikult, on rukkimaarjapäeval tähistatud Mari-nimeliste nimepäeva ning joodud maarjapuna – harilikult viinal mõni tilk palsamit hulgas.

Tubastesse töödesse rukkimaarjapäev muutusi ei toonud.

Vanarahva uskumused

- Rukkimaarjapäeval pidi hein tehtud olema ja rukis leigatud. Ega siis kõik ei jõudnud, aga igaüks püüdis küll (Iisaku).

- Rukkimaarjapäeval läks raudnael heina ja külm kivi vette (Viru-Jaagupi). Sama ütlemine käis ka lauritsapäeva kohta (laurits viskab külma kivi vette).

- Rukkimaarjapäeval igas talus vilja ei koristatud, ei tehtud leiba ega peksetud reie (Lüganuse).

- Enne maarjapäeva kolm päeva ja pärast maarjapäeva kolm päeva tehti rukkeid. Maarjapäeval ei tehtud midagi, see oli püha (Iisaku).

- Rukkimaarjapäeval ei tõhi rukkid külvata, siis rohistab ära. Vaenlane pidada umbrohtu hulka külvama (Torma).

- Kui Lüganuse, Iisaku, Torma, Rõuge ja teistes kohtades rukkimaarjapäeval rukist ei lõigatud ega külvatud, siis näiteks Emmastes, Häädemeestel ja Paistus on just seda päeva peetud parimaks rukkikülvipäevaks. Nii usuti Emmastes, et kui rukkimaarjapäeval külida, siis kasvab hää vili.

- Külimaarjapäev on sellepärast, et siis külitaks juba esimene rüki maha (Häädemeeste).

- Rükkitegemise hakatus on keige parem aeg rükkimaarjapäeval ja lõpetus pärtlipäeval, varem tegemine läheb alati nurja – ussid söövad varase rükki ära (Paistu).

- Kui vili jäetakse pääle maarjapäeva koristada, siis ussid löövad talvel viljaterade sisse ja vili tükib kopitama. Pääle maarjapäeva koristatud vili ei kõlba enam teisel kevadel maha külvata, sest sellest kasvab kehv vili (Võnnu).

- Rukkimaarjapäeval peab põldusid äestama, siis ei söö uss sügisel orast mitte (Jämaja).

- Maarjapäevaks peab olema rukis maha külvatud. Kui külv jäetakse pääle maarjapäeva, siis ussid söövad rukkiorase ära ja ei saa hääd rukkisaaki (Võnnu).

(Nopped tegi Ellen Pärn Mall Hiiemäe raamatutest “Eesti rahvakalender V” 1991; “Rahvakalendri tähtpäevi” 1998.)