Mulle kirjutati: härra Vesipruul, kuna hiljuti lasi mul naine jalga, siis otsustasin protesti märgiks teha oma elust meistriteose. Eneseabiteostega tutvudes leidsin, et mõistust jääb mul ülegi, ainult füüsis vajab väheke järeleaitamist. Öelge, kas kepikõnnist oleks kõvasti kasu?

Vastan: mitte mingisugust.

Te võite teha mis tahes vigureid, ma ei hakka neid üles lugemagi – see kõik ei aita. Ühesõnaga, te võite end lolliks vaevata, aga kokkuvõttes on see tühi töö, teadusekeeles vanitas vanitatum. Ükskord tuleb surm niikuinii, enne aga jõuate kibedalt kahetseda: pagan, jäidki mul pooled elurõõmud maitsmata! Miks ma ei pannud õpetaja käekotti hiirt? Miks ma ei vaadanud võõraid naisi rohkem? Miks ma elasin nii lolli moodi ausalt? Miks…

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: