Siim Aimla: On palju asju, millest vaimustuda

Hinnatud saksofonist, arranžeerija, nõutud bigbändijuht ja pedagoog, kes on lisaks enda ansamblitele juhatanud Estonian Dream Big Bandi, Eesti Piirivalve Bigbändi
ja Otsa kooli bigbändi – Siim Aimla ehk mees nagu orkester.

Teid pärjati mõni kuu tagasi aasta muusiku tiitliga. Ons tiitlist mingit kasu ka olnud?

Eks see rohkem auasi ole. Kohati, jah, jääb mulje, et olen nüüd mõnedele pisut tõsiseltvõetavam, aga muud palju muutunud pole. Olete lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli klarneti ja koorijuhtimise erialal. Samas sinasõber ka flöödiga. Need ju sootuks erinevad pillid. Flöödimänguga pandi mind lihtsalt fakti ette. Kunagi tegid isa Priit ja Olav Ehala mingit koostööd Soomega, nii sattus meile külla ka üks sealne kapellmeister. Too tõi kingituseks flöödi. Ei saanud ju seda õppimata jätta, kuigi võtan flööti pigem hobipillina. Nii läkski. Üldse seob mind Soomega päris palju. Olen seal nii õppinud kui õpetanud.

Ei taha küll kasutada kulunud väljendeid, aga üks neist – mees nagu orkester – sobiks teile küll. Olete pillimees, pedagoog, helilooja...

Tegelikult paistavad eelmised tööd ja tegemised lihtsalt praegu mu tagant välja. Hetkel olen küll koormusi vähendanud, ei rabele enam nii palju. Mis sellesse väljendisse puutub, siis on mõni mees põllu peal samasugune – künnab, külvab, teritab vikatit. Need ei ole ju eri ametid. Heliloojaks nimetamisega eksitakse minu puhul küll. Seda ma ei ole. Selleks peaksin ikka veel väga palju õppima.