Minu jaoks kannab lavastaja Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu peentööd üsna täpselt luuletaja Edgar Allan Poe luuletus “Ronk”. Kogu luuletuse leiate internetist, panen siia salmi, mis iseloomustab nii lavastuses räägitavat ajalooks saanud aega kui ka lavastuse mõjukust: “/.../ Tegin kähku akna lahti. Sahistades salamahti / lehvis tõsiselt ja pikka hiigla ronk mu ukseni. / Minu loast ei tema küsi, õhuski ei kaua püsi, / istus, ise must kui süsi, ukse juure viimati / Pallase sääl kuju pääle, ukse juure vaiksesti / istus – muud ei midagi...”

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: