Lastelaulud said Tajo Kadajasele väga oluliseks mõni aeg tagasi, kui tema tütrel sündis poeg. Värske vanaisa otsis raamatukogudest vanu lastelaulikuid, et järeltulevale põlvele teadvustada just neid laule, mida tema väikesest peast laulis.

“Ma ei tahtnud tavalist lastelauluplaati, vaid tahtsin kasutada ära oma rokkmuusiku kogemusi.”

Esimene ja teine Eesti

Üks tore asi juhtus Tajo Kadajase elus alles hiljuti – kunagine tudengibänd Meie tuli kokku, et sügisel oma neljakümnendat sünnipäeva tähistada. “Tulime oma lõbuks jälle kokku ja teeme ka uusi lugusid,” ütleb bändi solist.

Kui omal ajal olid noorte meeste muusikaloomingu alustalaks suuresti eesti luuleklassikud Jüri Üdi, Paul-Eerik Rummo, Lydia Koidula ja J. B. Isotamm, sest nende tekstid võimaldasid väljendada oma suhtumist tollasesse riiki ja võimu, siis nüüd toob Meie välja aktuaalse teema – teise Eesti elu – praeguste noorte poeetide kaudu.

Esimesed suvetuurid koos Kait Tamraga läksid väga hästi. Edukaks kujunesid ka Urmas Alenderi mälestuskontserdid koos ooperilaulja Jassi Zahharoviga.

“Meil on ju täiesti erinevad hääled, ühel rokkmuusiku taust, teisel ooperimuusika põhi. Aga duett mõjus huvitavalt,” räägib Kadajas.

Kõige rohkem on Tajo Kadajas laulnud oma sõbra kadunud Urmas Alenderi loomingut, lausa kaks plaaditäit. Nii sai Alenderi ja ansambli Ruja loomingu esitamisele joon alla tõmmatud.

“Laulsin Urmase laule ligi viisteist aastat, nüüd las laulavad noored,” lausub ta.

“Nii kaua, kui mäletan, olen alati laulnud,” ütleb energiast pakatav laulumees.

Koolidirektorist ema ja õpetajast isaga peamiselt suurtes kooli- ja mõisamajades elanud Kadajasele meenub lapsepõlvest, et laulis tavaliselt kõva häälega oma hirmu peletamiseks, kui pidi üksi kodus
olema.

“Kooli minnes pandi kohe esinema. Meil oli poistetrio ja koolipidudel sai alati lauldud. Poiste- ja lastekooridega käisin ka laulupidudel.”

Oma esimeses bändis mängis 7. klassis õppiv Kadajas hoopis trumme. “Põhikooli lõpus lõime väga vinge kitarristideansambli Jeekimid.”

Tallinna Tehnikaülikoolis majandust õppides käis ka kogu aeg bänditegevus. Asi lagunes, kui kolm pillimeest ülikoolist välja lendasid. “Seejärel tekkiski mõte luua ansambel Meie, mis läks pärast ülikooli laiali,” meenutab Kadajas.

Kuid tuntust kogunud andeka laulja kutsus Rein Rannap oma ansamblisse Noor Eesti.

Kuid Noor Eesti hääbus aastaga, sest Rannap läks Moskvasse õppima, nii et polnud ansambli jaoks enam aega. Kadajase järgmine bänd oli Metallist, kuhu ta enda sõnul sattus juhuslikult.

“Huvitav on see, et saatuse tahtel on kõik minu bändid just lauljast puudust tundnud ja nii need võimalused muudkui avanesidki.”

Toona 35aastane Kadajas esines kollektiivis, kus pille mängisid keskkoolipoisid. Üks neist on praegune telestaar Mihkel Raud, kes mängis soolokitarri.

“Ma olin kaks korda vanem nendest kuttidest, kuid ega see ei häiri, kui hing on noor,” muigab ta. “Tuuritasime ja rokkisime üle Eesti. Metallist oli rahva seas väga popp. Ma ise nimetasin seda bändi lennuväljaks. Tundus, nagu laulaksin lennuki kõrval. Kuid sõjavägi võttis pillimehed ja bänd lagunes.”

Muusikast ära ei ela

Pärast Metallisti sai alguse Kadajase soolokarjäär. “Teen sellist rahulikku muusikat, mis endale ka meeldib,” ütleb ta. Sellest ajast pärineb ka rahva seas väga tuntud laul “Ära tule”. “See on selline ilus armastuslaul.”

Lõpuks kutsuti Kadajas ka televisiooni esinema. Üheksakümnendate alguses katkestasid aga hüperinflatsioon ja rahareform salvestused ning alles aastaid hiljem hakkas mees kokku panema oma esimest CD-plaati “Vihmade taga”. Edu seda plaati ei saatnud.

Muusika kõrvalt on Tajo Kadajas ka ametis olnud, “sest
ainuüksi muusikast ära ei ela”, teab mees, kes on töötanud
küll osakonnajuhataja, normeerija, peaökonomisti, direktori asetäitja, vallavolikogu esimehe kui ka maksukonsultandina. “Kui aga muusika ükspäev ümbert ära kaob ja muud tööd ka pole, siis on asi hull,” kardab laulja.

Väga tähtis on Kadajase meelest elada koos inimesega, kes sind toetab ja kellele sinu tegemised korda lähevad. Koos ärikonsultandist abikaasa Tiiuga käivad nad end maal ja looduses laadimas, kuulavad muusikat ja arutavad ka tööasju.

Kadajas ütleb, et on õnnelik inimene. “Ma ei arva, et õnn peab olema midagi suurt, õnn võib olla ka igapäevastes lihtsates asjades, teinekord on rutiinne tegevuski õnn.”


KOMMENTAAR

JASSI ZAHHAROV

laulja

Oleme Tajoga head sõbrad ja tegime mõni aasta tagasi ülimenukaks osutunud Ruja laulude kirikukontserdi tuuri.

Meie hääled sobisid seetõttu, et tämbrid on erinevad. Seegi tegi kontserdi edukaks. Tajoga suhtleme endiselt.
Ta on väga korrektne ja põh­jalik. Mina olen rohkem spon­taanne.

KAIT TAMRA

laulja

Meeldib see, et Tajo on oma vanasse heasse aega jäänud. Ta on siiras ja tõeline. Äärmiselt töökas ja korrektne muusik. Tajot saab jäägitult usaldada igasuguse asjaajamise juures. Ma suhtun temasse austusega. Samamoodi suhtun ka Urmas Alenderi loomingusse – nii nagu Tajogi armastab oma kunagise sõbra laule ikka ja jälle laulda.

Kunagi tegime koostööd, mis sujus väga hästi. Tajo on oma töös hästi põhjalik ja austab publikut, eks seepärast armastab publik ka teda. Veel on tähelepanuväärne, et tal on Eestis ainulaadne hääl, sellist teist lihtsalt ei ole.